Ilm on ilus ja linnud laulavad. Päikse käes on 20 kraadi. Mina, Maarja, Linda ja Beni jalutame mõõda teed talli poole ja vahime ringi nagu kevadel esimest korda karjamaale pääsenud mullikad. Põnev, kas pole. Kusjuures täna oli esimene kord kui Maarjaga me jalutasime tallini (tavaliselt uleb Ciccio meile järgi kuid kuna ilm oli ilus ja meid oli üle kahe siis otsustasime jalutada.
Talli jõudes panime hobuseid valmis ja tegime kõike muud nagu tavaliselt kuid märkasin et Ciccio on millegi pärast vihane. Õhkkond tallis oli suhteliselt vaikne. Elli nagu ikka võttis meid kõiki vastu naeratus näol ning lobises Benase (Beni) ja Lindaga. Ma puhastsasin ühe noore hobuse ära ning Maarja pani valmis. Järgmiseks suundusime platsile ja vaatasime kuidas Ciccio trenni tegi. Enne seda käisime Lindaga viljapuuaias mandariine korjamas. Vaatasime ja hiljem pesime ja kuivatasime teda samal ajal kui Elli Elektraga sõitis. Maarja puhastas Calita ja läks sõitma. Hüppas natuke ja tegi lati harjutusi. Peale seda läks see algaja (kelle nime ma ei mäleta) kordele ja tegi Calitaga sammu. Vahepeal sain ma enam vähem hobuse kuivaks ning panin boksi ära ta ning läksin ka platsile. Täna käis ka Serena sõitmas ning hullukesed ka muidugi (mees ja naine, kellele kuuluvad karutammuja ja veel üks hobune). Vahepeal oli Elli rääkinud Maarjale, miks Ciccio pahane on. Põhjus on selles, et tollel hobusel kellega see crazy (hull) naine sõidab on turja peal kupud ja ta ei tohiks hobusele sadulat selga pannagi kuid sõidab ikkagi. Täna me siis saavutasime selle, et ta imeläbi ei sõitnud kuid selle asemel pani hobuse jooksutusaeda ning tema edasi ajamiseks viskas hobust vahepeal mingite puutoigastega. Mind ennast häiris kõige rohkem see, kuidas ta läks hobuse boksi (kus on saepuru allapanu) suits suus ja hakkas hobusee päitseid pähe panema. Ise imestades, miks hobune tal eest ära kõnnib. Temasugused inimesed lihtsalt ei saa aru. Meil Eestis on ka inimesi, kes kindlasti nii teevad kuid üldiselt on selline käitumine meie poolt taunitud. See kõik, mis ma siin näen on emotsionaalselt raske. Tahaks neile lihtsalt öelda: Inimesed ostke mõistus omale! Igastähes ma täiesti mõistan Cicciot ja tema pahur olek oli igati õigustatud. Hiljem sõitsin siis mina. Kui täna sadulasse istusin, ei olnud just kõige parem olla, kuna Calita oli täpselt selline, et kohe ma hakkan sul all rodeot tegema või midagi. Tegin traavi, latiharjutusi ja hüppasin natuke. Kuna esimene hüppe ma ei ergutanud hobust piisavalt siis teist korda tulles andsin stekiga kerge laksu vastu kaela (mitte, et ma ei teaks kui äksi täis ta läheb hüpates) unustades ise ära kuidas ta sellele reageerib. Niisiis sain takistusest kaks korda kõrgema ja pikema hüppe. Maandused tiris pea alla ja hüppas ringi nagu väike rodeo pullike. Maiteagi kas ta tegi päris rodeot aga midagi kergemat. Seljas olles jõudsin sada korda mõelda, et kas kukkun .... aga nüüd? Ühesõnaga selga jäin aga tegin suure vea selle stekiga kaelale patsutades. Enne järgmist hüpet andsin steki (frusta) ära igaks juhuks kuna ma ei tahtnud riskida selega, et enne hüppepealt kogematta Calita kaela sellega puutun ja ta mul alt ära tõmbab. Viimane hüpe mille tegin oli päris hea (minukohta hea). Ja oligi kõik, tegin natuke traavi veel ning siis jahutasin ta maha. Siis saabus päeva tipphetk. Linda läks esimest korda oma elus hobuse selga. Maarja talutas hobust käekõrval ja nii nad tegid paar ringi. Lindale meeldis ja ta ütles, et mõistan mind nüüd kui ma ütlen vahest, et hobused on minu elu. Beni tegi ka mõned ringid ja siis pesime Calita ning kuivatasime ära. Hiljem viis Ciccio meid koju ära. Köisime söömas ning õhtu veedame rahulikult kodus. Homme hommikul läheme võistlusi vaatama.
No comments:
Post a Comment