Itaalia 21. päev

 Hommikul käisime võstlusi vaatamas. Ciccio ja Elli võtsid meid 9.15 peale. Võstlused toimusid umbes 20 minuti autosõidu kaugusel. Muide itaalased ei räägi kilomeetritest vaid ajast, kui küsid kui kauge see koht on. Tall tundus normaalne. Ideepoolest olid võistlused täpselt samasugused, selle vahega ainult, et need liikusid kümme korda aeglasemalt edasi. Võimalik, et asi oli ka selles, et need olid ainult selle religiooni võistlused. Ka hullukesed oli võistlust koos vaatama tulnud. Seisid sel tähtsate nägudega, suitsetasid ja naeratasid. Saime ka seda teada, et siin on terve maakonna (religiooni) peale ainult üks sepp, kes teeb ainult ühe hobuse päevas (ja seda ka aeglaselt ja mitte kõige paremini). Mingi lõuna ajal tulime ära kuna Ciccio pidi hobuseid söötma minema. Nad tõid meid koju ära ning ülejäänud päeva olen lihtsalt netis istunud, söönud ja puhanud. Ja muidugi ka taganjärgi blogi kriblanud. Peaks nüüd uuesti sööma midagi. Homme tulevad Elli ja Ciccio meile ja teeme pitsaõhtu. Mõnus!

Itaalia 20. päev

Ilm on ilus ja linnud laulavad. Päikse käes on 20 kraadi. Mina, Maarja, Linda ja Beni jalutame mõõda teed talli poole ja vahime ringi nagu kevadel esimest korda karjamaale pääsenud mullikad. Põnev, kas pole. Kusjuures täna oli esimene kord kui Maarjaga me jalutasime tallini (tavaliselt uleb Ciccio meile järgi kuid kuna ilm oli ilus ja meid oli üle kahe siis otsustasime jalutada.

Talli jõudes panime hobuseid valmis ja tegime kõike muud nagu tavaliselt kuid märkasin et Ciccio on millegi pärast vihane. Õhkkond tallis oli suhteliselt vaikne. Elli nagu ikka võttis meid kõiki vastu naeratus näol ning lobises Benase (Beni) ja Lindaga. Ma puhastsasin ühe noore hobuse ära ning Maarja pani valmis. Järgmiseks suundusime platsile ja vaatasime kuidas Ciccio trenni tegi. Enne seda käisime Lindaga viljapuuaias mandariine korjamas. Vaatasime ja hiljem pesime ja kuivatasime teda samal ajal kui Elli Elektraga sõitis. Maarja puhastas Calita ja läks sõitma. Hüppas natuke ja tegi lati harjutusi. Peale seda läks see algaja (kelle nime ma ei mäleta) kordele ja tegi Calitaga sammu. Vahepeal sain ma enam vähem hobuse kuivaks ning panin boksi ära ta ning läksin ka platsile. Täna käis ka Serena sõitmas ning hullukesed ka muidugi (mees ja naine, kellele kuuluvad karutammuja ja veel üks hobune). Vahepeal oli Elli rääkinud Maarjale, miks Ciccio pahane on. Põhjus on selles, et tollel hobusel kellega see crazy (hull) naine sõidab on turja peal kupud ja ta ei tohiks hobusele sadulat selga pannagi kuid sõidab ikkagi. Täna me siis saavutasime selle, et ta imeläbi ei sõitnud kuid selle asemel pani hobuse jooksutusaeda ning tema edasi ajamiseks viskas hobust vahepeal mingite puutoigastega. Mind ennast häiris kõige rohkem see, kuidas ta läks hobuse boksi (kus on saepuru allapanu) suits suus ja hakkas hobusee päitseid pähe panema. Ise imestades, miks hobune tal eest ära kõnnib. Temasugused inimesed lihtsalt ei saa aru. Meil Eestis on ka inimesi, kes kindlasti nii teevad kuid üldiselt on selline käitumine meie poolt taunitud. See kõik, mis ma siin näen on emotsionaalselt raske. Tahaks neile lihtsalt öelda: Inimesed ostke mõistus omale! Igastähes ma täiesti mõistan Cicciot ja tema pahur olek oli igati õigustatud. Hiljem sõitsin siis mina. Kui täna sadulasse istusin, ei olnud just kõige parem olla, kuna Calita oli täpselt selline, et kohe ma hakkan sul all rodeot tegema või midagi. Tegin traavi, latiharjutusi ja hüppasin natuke. Kuna esimene hüppe ma ei ergutanud hobust piisavalt siis teist korda tulles andsin stekiga kerge laksu vastu kaela (mitte, et ma ei teaks kui äksi täis ta läheb hüpates) unustades ise ära kuidas ta sellele reageerib. Niisiis sain takistusest kaks korda kõrgema ja pikema hüppe. Maandused tiris pea alla ja hüppas ringi nagu väike rodeo pullike. Maiteagi kas ta tegi päris rodeot aga midagi kergemat. Seljas olles jõudsin sada korda mõelda, et kas kukkun .... aga nüüd? Ühesõnaga selga jäin aga tegin suure vea selle stekiga kaelale patsutades. Enne järgmist hüpet andsin steki (frusta) ära igaks juhuks kuna ma ei tahtnud riskida selega, et enne hüppepealt kogematta Calita kaela sellega puutun ja ta mul alt ära tõmbab. Viimane hüpe mille tegin oli päris hea (minukohta hea). Ja oligi kõik, tegin natuke traavi veel ning siis jahutasin ta maha. Siis saabus päeva tipphetk. Linda läks esimest korda oma elus hobuse selga. Maarja talutas hobust käekõrval ja nii nad tegid paar ringi. Lindale meeldis ja ta ütles, et mõistan mind nüüd kui ma ütlen vahest, et hobused on minu elu. Beni tegi ka mõned ringid ja siis pesime Calita ning kuivatasime ära. Hiljem viis Ciccio meid koju ära. Köisime söömas ning õhtu veedame rahulikult kodus. Homme hommikul läheme võistlusi vaatama.  

Itaalia 19. päev

 Oli väsitav päev kuna hommik venis liiga pikaks. Pidime nagu ikka minema 11.50 bussiga talli, kuid kuna buss sõitis varem välja ja sellel oli tablool vale informatsioon jäime sellest maha. Järgmise bussini oli kaks tundi aega. Saatsin siis Ellile sõnumi, et jäime maha ja saabume hiljem ning pidin talle teadma andma kui kohal oleme, et nad saaks meid bussipeatusest peale võtta. Meil oli vaba aega nii palju kuid oleks olnud mõttetu minna koju ja siis jälle bussijaama poole tulema hakata. Niisiis käisime poodides sutsu ja kohvi joomas. Kui lõppuks talli jõudsime siis panime nagu tavaliselt hobuseid valmis ja pesime neid peale sõitu jne. Käisime sõitmas ka aga mul läks täna väga halvasti. Hakkasime siis täna galoppi tegema. Kuid mul ei ole selle galoppi tõstmisega eriti head mälestused. See ei ole üldse keeruline kuid pidevalt sattuvad mulle lihtsalt alla hobused kes ei tõuse kergelt galoppi ja niisiis pole ma kunagi päristäpselt selgeks saanud seda tunnetust. Täna oli Calita lihtsalt tüdinud ja meil ei tulnud sellest galoppi asjast eriti midagi välja. Arutasime seda hiljem Maarjaga, et milles asi on. Ja arvatavasti oli tänane situatsioon põhjustatud ka sellest, et hobune oli lihtsat tüdinud, kuna ta oli nelja ratsanikuga sõitnud juba (esimene oli Maarja, siis Erika- tegi ainult traavi, siis üks 23 aastane naine kes tegi kordel sammu ja lõpuks ales mina, kes ma tegin traavi sutsu ja ÜRITASIN galoppi tõsta. Asi on ka minus, kuna arvatavasti ma lihtsalt töötan üle ja surun oma istmikuga hobuse kinni nii, et ta ei saa galoppi tõsta ja hakkab selle asemel traavi tegema. Loodan, et õpin selle raketiteaduse kunagi ära. Homme on ikkagi uus päev. Kui olime Calita pesemise lõpetanud läksime koju. Ciccio ja Elli tõid meid Rendesse ja siis käisime söömas ning siis koju. Lebatasime ja köisime pesemas ning hiljem läheme välja. Tomi saab vist mingi sõbraga kokku aga mina, Maarja ja Ben'i läheme niisama kuhugi istuma.  

Itaalia 18. päev

 Hommikul võttis MuccaMike meid peale. Käisime hommikust söömas ja siis läksime farmi. Täna me käisime kiire tiiru farmile peale ja Mike vaatas kas kõik n korras ja toimib ning siis läksime oliivi isatandusi vaatama. Nägime kuidas neid korjatakse. Nad asetavad võrgu puu alla ja siis peale puu sasimist mingi pulga taolise asjaga nopitakse oliivid kastidesse. On olemas kahte sorti oliive, ühed need mis on mõeldud söömiseks ja teised õli pressimiseks. Peale seda läksime tehasesse kus oliividest saab õli. Seal oliivid kaalutakse ja pestakse ning purustatakse ja kuumutatakse ning lõpptulemuseks saadakse õli. Oliivi sees olevatest kividest saab küttematerjali (arvan, et midagi taolist nagu meil on põlevkivi). Peale seda käisime veel ühes oliiviaias, kus käis parasjagu koristus. Neil oli traktor ja seal ees atribuutika mida nad kutsusid vihkavarjuks. See oli lehtri taoline ja võttis puu ümbert kinni ning raputas seda. Küpsed oliivid kukkusid küljest ära. Siis suundusime tagasi kontorisse ja istusime ja rääkisime seal. Enne bussipeale minekut käisime veel suures kasvuhoones kus nad kasvatasid jõulutähtesid. Mike kinkis nii mulle kui ka Maarjale ühe. Siis viis ta meid bussipeatusesse ja sõitsime koju (Cosenzasse). Ütleme nii, et lillede tassimine oli keeruline kuna mul ei olnud just kõige väiksem pott aga need on ilusad. Ise saime valida need. Minu omal on veel roosad lehed, kuna ma ei tahtnud päris valmis taime võtta. Ülejäänud päeva puhkasime kodus ja seitsmeks läksime sööma nagu ikka. Õhtul käisime uisutamas (st ainult mina uisutasin ja Maarja oli emotsionaalne tugi mul). Muidu oli kõik kena ja tore kuid see jää oli ebatasane ja poolpehme. Aga, mis imestada- see on ju Itaalia.  

Itaalia 17. päev

 Hommik algas segaselt ja kiirelt. Kui tavaliselt tõuseme 10.00 siis täna oli meie äratuseks Luigi kõne, kes teatas meile, et ta on 20 minuti pärast all ja me peame temaga kuupileteid tegema minema. Seega panime ennast kiiresti valmis ja suundusime Luigiga busijaama. Tema seal seletas ja vehkis kätega mõnda aega ja olidgi meil piletid käes. Peale seda polnud enam mõtet koju minna kuna mingi tunni aja pärast läks meil buss. Siis leidsime ühe mõnusa kohviku kus sõime hommikust.
 Talli jõudes korjasime alustuseks kõik taskud mandariine täis ja siis läksime vaatama kuidas Ciccio sõidab. Peale trenni pesime ta hobuse. Lady omanik (Marlin) hüppas täna. Seda on kole vaadata. Galopi ajal ta lihtsalt põrkab hobuse seljas ja mainiks veel seda ka, et ta kardab hüppata ja hobune läheks küll aga ta tõmbab ennast enne takistus nii krampi, et hobune jookseb mõõda või tõrgub ning tema enda vigade tõttu saab hobune tihtipeale karistada. Kui Marlin hüppamise lõpetasin läksin ise korraks selga ja proovisin madalast latist üle saada. Saime üle kuid enne takistust otsib hobune ilmselgelt võimalust, et kas ma nüüd hüppan või jooksen mööda. Tegime selle ühe latikese ära ja siis ma jahutasin hobuse maha ja võtsin lahti ja pesin ning tohterdasin turja. Samal ajal pani Maarja Calita Erikale valmis ning Erika läks sõitma. Hiljem sõitsime ise ka. Tegime latiharjutusi ja hüppasime mõned takistused. Peale trenni jahutasime hobuse maha ning pesin Calita ära ja siis läksime koju. Õhtul käisime söömas ja jalutamas.

Itaalia 16. päev

 Hommikul hüppasime korra Euroformist läbi, et Sandrale meie eelmise nädala bussipileteid ära viia. No tee mis tahad aga mulle see inimene lihtsalt ei sümpatiseeri. Istus seal ja seletas meile, et kui meil on probleemi siis me peame temale teadma andma kuna tema vastutab meie heaolu eest Itaalias. Kui midagi keegi küsima läheb saame üldjuhul kõik eitavad vastused. Ühesõnaga läheksin 100% ennem Linda köest abi küsima kui tema käest.
 Talli läksime ikka sama busiiga millega tavaliselt. Alustuseks käis Ciccio sõitmas ja vaatasime ta trenni.Peale seda pesime ta hobuse ära. Ciccioga samaaegselt sõitis ka Marlin. Kui ta lõpetas siis vaatasin hobuse turja ja see oli lõhki (seda nähes hoidisn vägisi pisaraid tagasi). näitasin seda siis Marlinile (hobuse omanik). Ja ta mhm ...ahah...okei. Rääkisin talle, et kui ta midagi ette ei võta on see hobune tal varsti läbi. Kusjuures hobune on megahea. Liigub all ilusti ja tal on potensiaali. Lubas, et ostab uue sadulapehmenduse (tegelikult oleks vaja lasta haaval paraneda ja siis tuleks hobuse turjaga sobiv sadul leida). Tohterdasin teda siis natuke ja pesin ära ning panin kuivama. Samal ajal läks Elli Elektraga sõitma. Kui ta lõpetas siis pesin Elektra ära. Vahepeal tõi Maarja Calita ja pani ta valmis ning läksime sõitma. Põhiliselt tegime traavi ja hüppasime ka mõlemad. Kui lõpeatsime siis järgnes tavaline rituaal (puhastus+pesu+kuivatus). Enne kui Calita tagasi boksi panin puhastasin ta jootja ära ja kammisin teki puhtaks.
 Õhtul kui Rendesse jõudsime käisime söömas ja hiljem koju ja siis kohe uuesti välja. Käisime Maarjaga jalutamas ja jäätist söömas. Kas pole mitte romantiline. Jahm ... kõis mehed kükitavad kuskil jalkapubides ja lürbivad õlut. Pole hullu homme jälle.  

Itaalia 15. päev

 Hommiku lippasime rõõmsameelselt tallipoole. Ciccio ja Elisa tulid meile nagu ikka bussivastu. Talli jõudses puhstasime ühe eraka (Lady) ära ning kui ta omanik (Marlin) jõudis siis pani ta hobuse ise valmis. Siis suundusime platsile ja vaatasime kuida Ciccio sõidab. Huvitav on see, et siin ei pööra keegi tähelepanu ratsme kontaktile ja õigele jalale kergenadamisele. Jälgisime ka kuidas keegi Marlini nimeline mees oma hobusega sõitis. Mees on kogukas ja sadul ei sobi hobusele absoluudselt (hobuse turi on ära hõõrutud ja peale igat sõitu marraskil). Kahju on selliseid asju pealt näha kui midagi teha ei saa, kuna inimesed ei kuule endast targemaid. Kui tal niipalju raha on, et hobune endale muretseda siis võiks ka raha olla selleks, et hobusele sobiv sadul muretseda. Siis hakkaks hobune paremini tööd ka tegema. Praegune töö tegemine seisneb selles, et ta lihtsalt töötab hobusele vastu ja peksab teda enda vigade pärast stekiga. Kole on vaadata kuidas selline inimene, kes ei oska absoluudselt galoppi teha üritab veel hüpata. Sellistes tingimustes üldse ei imesta, et ta hobune tõrgub (impulss puudub ja mingit tempot pole). Hobune on juba harjunud seda pidevat valu kannatama mida tekitab turja hõõruv sadul. Samuti ratsutas ka üks teine eraka omanik oma hobusega. Kohutavad on nad kõik (erakate omanikud)- keegi ei tee mitte midagi asjalikku, ei seljas ega ka maast. Ennem kordetatakse hobune nii väsinuks ja siis ronitakse selga ja hakatakse stekiga edasi ajama kuna ega nad ju oma istmiku ja sääri kasutada ei oska. Hiljem panime kaks meie oma hobust vamis ja Ciccio sõitis ühega veel ja Elli (Elisa) teisega.

Vahepeal pesime ja kuivatasime hobuseid , kes olid trennist tulnud. Kuna oli päikseline ilm oli täielik pesupäev. Siis panime Cicciole ja Erikale hobused valmis. Erika on tüdruk, kes alustas kuu aega tagasi ratsutamist ja võtab Cicciolt trenne. Kui Erika oli mõnda aega seal seljas nii sama kõikunud ja lõpetas läksin mina selga. tegime traavis latiharjutusi ja hüppasime natuke (ülimadal takistus). Alguses ma ei saanud aru miks Ciccio ise oma hobuseid enne takistust kohuaeg tagasi hoiab aga nüüd kui ise ühe endise võistlushobusega sõitsin sain sellest aru. Hobune tahab niiväga hüpata (või on talle see lihtsalt nii sisse kodeeritud), et kui sa tagasi ei hoia teda siis ta tõmbab lihtsalt käest ära. Peale mind läks Maarja selga tegi sama ja siis lõpetas. Peale trenni jahutas hobuse maha ja siis järgnes pesu nagu tavaliselt. Kuna olime niipalju teinud täna ja aeg lausa lendas siis pidime bussipeale kiirustama. Õhtul käisime I Quanemas (kohvik, baar) capotsiinot joomas ja siis suunusime restorani sööma. Teepeal jooksime Tomiga kokku, kes tuli keelekursuselt. Rääkisime natuke juttu ja siis läksime oma kolekallisse restorani. Ja üllatus missugune- täna oli söögiks PASTA. Ega pole midagi õelda. Pasta oli nagu jumalik nende marineeritud keedetud porgandite kõrval mida peale pastat saime ja mille ma järgi jätsin. Õhtul kirjutasin blogi nagu te aru võite saada. Aa... saatsin täna Pear Francescole sõnumi ja me saame arvatavasti homme kokku ja läheme kuhugi välja. Oleneb sellest kas ma olen väsind või mitte. Elame- näeme!