Itaalia 15. päev

 Hommiku lippasime rõõmsameelselt tallipoole. Ciccio ja Elisa tulid meile nagu ikka bussivastu. Talli jõudses puhstasime ühe eraka (Lady) ära ning kui ta omanik (Marlin) jõudis siis pani ta hobuse ise valmis. Siis suundusime platsile ja vaatasime kuida Ciccio sõidab. Huvitav on see, et siin ei pööra keegi tähelepanu ratsme kontaktile ja õigele jalale kergenadamisele. Jälgisime ka kuidas keegi Marlini nimeline mees oma hobusega sõitis. Mees on kogukas ja sadul ei sobi hobusele absoluudselt (hobuse turi on ära hõõrutud ja peale igat sõitu marraskil). Kahju on selliseid asju pealt näha kui midagi teha ei saa, kuna inimesed ei kuule endast targemaid. Kui tal niipalju raha on, et hobune endale muretseda siis võiks ka raha olla selleks, et hobusele sobiv sadul muretseda. Siis hakkaks hobune paremini tööd ka tegema. Praegune töö tegemine seisneb selles, et ta lihtsalt töötab hobusele vastu ja peksab teda enda vigade pärast stekiga. Kole on vaadata kuidas selline inimene, kes ei oska absoluudselt galoppi teha üritab veel hüpata. Sellistes tingimustes üldse ei imesta, et ta hobune tõrgub (impulss puudub ja mingit tempot pole). Hobune on juba harjunud seda pidevat valu kannatama mida tekitab turja hõõruv sadul. Samuti ratsutas ka üks teine eraka omanik oma hobusega. Kohutavad on nad kõik (erakate omanikud)- keegi ei tee mitte midagi asjalikku, ei seljas ega ka maast. Ennem kordetatakse hobune nii väsinuks ja siis ronitakse selga ja hakatakse stekiga edasi ajama kuna ega nad ju oma istmiku ja sääri kasutada ei oska. Hiljem panime kaks meie oma hobust vamis ja Ciccio sõitis ühega veel ja Elli (Elisa) teisega.

Vahepeal pesime ja kuivatasime hobuseid , kes olid trennist tulnud. Kuna oli päikseline ilm oli täielik pesupäev. Siis panime Cicciole ja Erikale hobused valmis. Erika on tüdruk, kes alustas kuu aega tagasi ratsutamist ja võtab Cicciolt trenne. Kui Erika oli mõnda aega seal seljas nii sama kõikunud ja lõpetas läksin mina selga. tegime traavis latiharjutusi ja hüppasime natuke (ülimadal takistus). Alguses ma ei saanud aru miks Ciccio ise oma hobuseid enne takistust kohuaeg tagasi hoiab aga nüüd kui ise ühe endise võistlushobusega sõitsin sain sellest aru. Hobune tahab niiväga hüpata (või on talle see lihtsalt nii sisse kodeeritud), et kui sa tagasi ei hoia teda siis ta tõmbab lihtsalt käest ära. Peale mind läks Maarja selga tegi sama ja siis lõpetas. Peale trenni jahutas hobuse maha ja siis järgnes pesu nagu tavaliselt. Kuna olime niipalju teinud täna ja aeg lausa lendas siis pidime bussipeale kiirustama. Õhtul käisime I Quanemas (kohvik, baar) capotsiinot joomas ja siis suunusime restorani sööma. Teepeal jooksime Tomiga kokku, kes tuli keelekursuselt. Rääkisime natuke juttu ja siis läksime oma kolekallisse restorani. Ja üllatus missugune- täna oli söögiks PASTA. Ega pole midagi õelda. Pasta oli nagu jumalik nende marineeritud keedetud porgandite kõrval mida peale pastat saime ja mille ma järgi jätsin. Õhtul kirjutasin blogi nagu te aru võite saada. Aa... saatsin täna Pear Francescole sõnumi ja me saame arvatavasti homme kokku ja läheme kuhugi välja. Oleneb sellest kas ma olen väsind või mitte. Elame- näeme!

Itaalia 14. päev

 Hommikul (päeval) magasin kolmeni siis sõin ja läksin uuesti magama. Mingi nelja ajal ajasin ennast siis veits kauemaks üles. Eile oli väga tore õhtu. Käisime mingis vanalinna baaris, kus esines üle ootuste hea rokki mängiv kollektiiv, kes laulis enamasti INGLISE keelseid laule. Vähemalt oli võimalik midagi aru saada. Mingi aeg olime seal ja siis läksin Pier Francescoga mingi ühe ajal kohvikusse istuma ning crossaanti sööma ja capotsiinot jooma. Hiljem sõitsime ringi ja ta näitas mulle Rende ülikooli linnakut. Mul jäi suu lahti kui ta rääkis mulle, et tal oli plaanis mind suudelda, kuid ta mõtles ümber kuna ma olen päris keeruline inimene ja ta ei taha sellega riskida, et midagi viltu läheb. Siis küsis minu käest mida ma tema vastu tunnen ja ma seletasin talle, et ma ei teagi teda- mida ma siis tundma peaksin? Ei ta on lahe ja vaimukas ja muud head sõnad aga mitte midagi enamat kui sõber. Seletasin seda talle ka ning kuigi ta ei tahtnud ainult sõber olla aga leppis sellega. Aga mainis sealjuures- loodan, et sa ARMUD minusse. Edu talle! Eitea väljas võib ju niisama käia. Nüüd on jutud selgeks räägitud vähemalt. Hiljem ta viis mo koju ja kõik oli viks ja viisakas.

Itaalia 13. päev

 Täna läksime kaheteistkümneks talli ja Ciccio tuli meile vastu nagu tavaliset. Puhastasime ja panime hobuse valmis ning läksime sõitma. Täna oli palju uusi ja huvitavaid nägusid tallis. Samuti olid kohal ka need hullukesed, kes ise oma hobustega ainult hõõrutavad ja kekutavad ja neid kord nädalas kaks tundi järjest sõidutavad. Kohutav suisa. Mitte midagi sellist ei olnud mida nad õigesti oleksid teinud. Ma peaksin seda siin kirjeldama aga ma ei suuda kuna seda mida nad seal selgas teevad peaks iga inimene ise nägema. Üritan neid filmida kunagi kui aega saan vms. Täna tegime muidu maalati harjutusi ja töötasime oma vigadega (minu puhul siis see, et ma kanna all hoiaksin). Peale sõitu jalgade pesu ja muu nagu ikka. Viiest läksime bussi peale ja siis sööma. Täna saime homseks ka pitsa kaasa. Mmm... ja õhtul läheme välja ja ostime mehed omale. Kõlab nagu plaan.

Itaalia 12. päev

 Kaheteistkümneks läksime talli. Ciccio tuli meile bussivastu. Kuna Ciccio pole uut masinalt saanud (seda pole poes olnud) siis üritasime vee selle vanaga teha aga tulutult. Loodame, et esmaspäevaks saame selle. Puhastasime ja kasisime hobuseid ja käisime sõitmas. Sõidame ühe ja sama hobusega. Põhiliset teeme kavalette ning töötame iseendaga. Mul on jalad nii valesti kui valesti. Pidevalt kerkib kand üles. Hobune on endine Ciccio võistlushobune aga juba viimased aasta aega võistluskarussellilt maas olnud. Suhteliselt raske on teda edasi ajada aga vahepea kui ta hasardi sisse saab kappaks ja hüppaks nii kuis jaksaks. Tore loom iseenesest. Kui sõitmas oli käidud järgnes traditsiooniline rituaal. Mis on hobuse jalgade vägagi põhjalik pesu ja kapjade kuivatamine ning määrimine. Siis puhastasime veel ühte nn Hullukeste (Kahe hobuse omanikud, kes ei jaga hobustest midagi ja ei kuula ka targemaid. Hobuseid seisavad iga päev boksis ja nendega sõidetakse kord nädalas 2-3 tundi järjest. Üks hobune on täielik karutammuja ja ei tee isegi inimesest välja ning kardab kõike kuna saab nii harva boksist välja, teine väga suure tähelepanu vajadusega) hobust, seda karutammujat. Ciccio noomis meid temaga olema väga ettevaatlik kuna ta võib iga pisemagi asja peale ehmatada. Ka rääkis ta, et kui see hobune viis aastat tagasi sinna talli tuli oli ta täiesti normaalne. Selline stress tuleb vähesest liikuvusest ja sellest, et hobust karistatakse ratsaniku enese vigade pärast. Kurb- tõsiselt kurb. Homme tulevad need omanikud talli ja näeme ka need näod ära, kes sellist sorti loomapiinamisega tegelevad. Kui olime meie karu ära puhastanud ja lakka korda lõikand panime ta boksi ära ning vahepeal söötis Ciccio hobused ja siis viis meid bussipeale. Käisime söömas ja siis koju. Täna ostustasime Maarjaga, et läheme välja ja nii me teemegi. Küsisime ka Lindalt ja Tomilt, mida nad teha plaanivad. Lindal on mingi kohting ja Tomi pidi hiljem välja minema. Beni istub täna kodus kuna ta läheb homme trippima kuhugi ja peab juba neljast üles ärkama. Sättisime ennast valmis ja läksime lõpuks ikkagi Tomi ja tema sõpradega välja. Käisime kuskil Rende baaris, kus toimus mingi Rokk kontsert vms. Enamus lugusid olid itaalia keelsed, suht igav nagu. Enamus õhtust veetsin väljas ühe Tomi sõbraga vesteldes. Ka itaallane kuid rääkis natukene inglis keelt. Positiivne on see, et siin teevad kõik sulle koguaeg välja ja jagavad igasuguseid komplimente. Kuna olin suhteliselt väsinud käisin vahepeal see Tomit peksmas, et hakkaks nagu koju minema vms aga ei kus kullapai. Tema tahtsi veel tantsida. Lõpuks kui koju jõudsime oli kell peaaegu neli ja kui köögis istusime, tõusis vahepeal Beni üles ja rääkisime juttu veel natuke ning siis saatsime ta ära ning läkime ise ka magama.

Itaalia 11. päev

 Hommikul läksime farmi, kuna täna toimus seal veterinaari läbivaatus. Nimelt kontrolliti veiste tiinust. Vaatasime seal asjade käiku mõnda aega ja siis läksime vaatama kuidas lammastega olukord on. Kuna nii eile kui ka täna oli üks lammas surnud siis tegime ka neile lahkamist (meie ei teinud otseselt midagi vaid vaatasime kuidas asjad käivad). See oli põnev kuid mina iseenesest ei sa aru miks me peame üldse kaks päeva nädalast farmis olema. Tahaks ju koguaeg tallis olla ja hobustega mässata. Pärastlõunal tuli Ciccio meile farmi järgi ja suundusime talli. Ennem kui tööle asusime hüppasime veel tema juurest läbi ja sõime natuke (olime juba hommikul 5.40 üleval). Täna klippisime hobust. See võttis umbes neli tundi aega kuna masin läks pidevalt kuumaks ja siis pidime ootama kuna see maha jahtub jne. Mina klippisin ühe poole hobusest ja Maarja teise. Jalad jäid selletõttu tegemata, et masin oli vilets ja Ciccio ütles, et ostab homme uue ja siis lõpetame ära. Enne kui ta meid ära koju viis käisime tema mandariini aias mandariine korjamas. Hoopis parem on neid puu otsast noppida kui poest leti pealt valida. Kui Cosenzasse jõudsime käisime söömas ja siis otsejoones koju.

Itaalia 10. päev

 Situatsioon: Benni küpsetab kana ja vaatab jalgpalli. Mäng on just kõige põnevama koha peal kui Marii hakkab fb-gi tiiru tegema ja blogima. Bennil kaob nett ära. Nüüd läks ta WC-sse, kuna hetkel on tal seal ainult nett. Lubas veel kana ka prilllaua peal sööma hakata kui see kunagi valmis saab. Kuigi ma kaldun arvama, et see läheb ennem ahjus põlema vms. Elame näeme!
 Täna läksime talli. Olgu õeldud, et esmamulje oli kohutav siis kui me seal eelmine nädal käisime (kõik see karutammumine ja hobused kellel on ribid näha). Seal saime selgitust, et need hobused ei ole nende omad vaid mingid erakad. See karutammumine on põhjustatud sellest, et hobune on ülekoormatud kuna nad sõidavad ainult paar korda nädalas ja siis järjest 2-3 tundi. Küsisime ka Elisa ja Ciccio käest mida nad sellest arvavad ja nad ütlesid, et mitte midagi head. Alguses puhastasime jalad, panime kaitsemeid ja tekke, saduldasime hobust ja panime valjaid pähe. See kõik oli selleks, et nad saaksid aru kui palju ja mida me oskame. Siis saduldasime ühe teise hobuse (kelle nime ma hetkel ei mäleta) ja suundusime platsile, mis asub tallist umbes 30 meetri kaugusel. Kordetasime korda mööda Maarjaga hobust ette ning siis käis Maarja seljas ja seejärel mina. Tegime traavi ja sammu üle kavalettide ning Ciccio vaatas meie sõiduoskuse üle. Saime mõlemad kiita aga ta märkis ka meie vead ära ning ütles, et hakkab meid õpetama. Meil mõlemal oli põhimõtteliselt sama suur viga- kand tuleb all hoida!!! Tegime lühidat. Häirib see, et nad ei jahuta hobust korralikult maha. Tegin küll sammu mõned minutid kuid siis võttis Ciccio juba ratsmeest kinni ja talutas hobuse tallini. Siis pesime ja puhastasime hobuse jalad ning panime ta talli vahele seisma. Kui kabjad olid kuivanud määrisime need kabjamäärdega kokku ning panime hobuse boksi. Seal tallis puhastatakse iga päev hobuste jalgu ja määritakse kabjamäärdega (enamustel hobustel on rauad). Samuti kammitakse lakad ja sabad ning puhastatakse need. Enamus hobuseid käivad umbes viis korda nädalas trennis ja kui on vaba päev siis jalutatakse neid. Talveperioodil hobused väljas ei käi kuna kardetakse, et nad jäävad haigeks või külmetuvad. Kuna tegemist on võistlushobustega siis seda ei tohi juhtuda. Imelik mõelda, et hobused välja ei saa aga nii on.  Muidu nad mõlemad on suhtlemisaldid ja sõbralikud. Elisa räägib ka veidike inglise keelt. Kui me Ciccio jutust aru ei saa siis ta tõlgib. Hiljem viisid nad meid bussipeale ja Elisa tungival soovil saatsin sõnumi kui olime koju jõudnud, et kõik on korras. Käisime söömas nagu ikka ja siis kaheksa ajal jõudsime koju. Nüüd istun netis ja vaatan kuidas Benni nõusid peseb. Homme hommikul ärkan 5.40 ja 6.40 lähme farmi vaatama kuidas veterinaar veiseid kontrollib ja pärastlõunal võtab Ciccio meid farmist peale ja lähme talli. Peaks magama minema.

Itaalia 9. päev

 Täna käisime jällegi farmis. Hommikul võttis juhataja meid kell 7.00 kodust peale ja läksime hommikust sööma. Te ei kujuta ette kui head need šokolaadiga täidetud ahjusoojad crossantid olid ja siis veel päris capotsiino. Keele viis alla (mitte, et ma oma keelest oleksin ilma jäänud). Siis sõitsime tööle, mis seisnes sellest, et hommikul läksime võtsime igasugused näidud ja numbrid ja siis asusime kontorisse kus õppisime itaalia keeles õppima tervet põllumajandus süsteemi. Meie ülemus areneb iga päevaga ja tema inglise keel on paremaks muutunud. Samuti saame ise juba päris arvestatavalt elementaarsest itaalia keelest aru. Näiteks sellest kui keegi meist räägib. Meie tööpäev lõppes kell pool üks ja siis suundusime tagasi Cosenzasse (koju), sõin natuke ja siis õpetasime Tomile eesti keelt. See on uskumatu kui kiiresti ta õpib ja meelde jätab. Väljendid nagu: väljas sajab vihma, sa lähed parki, ma armastan sind, sa oled armas ja Marii on tark (egotrip). Igastähes peale väikest itaali-eesti- inglise keele tundi köögilaua taga, keerasin ma ennast pooleteiseks tunniks magama. Imelik, et mul täna öösel und ei olnud ja magasin ainult neli tundi. Kuuest läksime Metropoli, et Maarja saaks omale veebikaamera ja mikrofoni ning mina omale vihiku osata. Kuigi Maarja sai oma kraami kätte ei leidnud ma terve suure kaubanduskeskuse peale mitte ühtegi kirjatarvetepoodi. Isegi suures toidupäes ei olnud müügil kõige lihtlabasemat vihikut. Suutate te seda uskuda. Tänu sellele, et VIHIKUD on siin defitsiit ei saa ma korralikult itaalia keelt õppida. Muserdavalt masendav. Igastähes sain targemaks ja lähen ründan homme mönda chainiiš shoppi. Ja täpselt nii ma teengi.

Itaalia 8. päev

Hommikul 8.30 saime Luigiga kokku, et minna meie teist praktikakohta vaatama, milleks on farm. Kõndisime läbi linna bussijaama kust Luigi ostis meile piletid. Siis bussi oodates jõime kohvi ja peagi asusime bussiga teele. Sõitsime umbes pool tundi ja peale seda järgnes ligikaudu 2km jalutuskäiku farmini. Farmis jättis Luigi meiega kenasti nägemiseni ja siis olime esimest korda oma ülemusega omavahel. Ülemus on sõbralik, kesteale lähenev meesterahvas, kes oluliselt inglise keelt ei räägi. Niisiis oli tal niipalju kannatust, et korrata meile ühte ja sama itaalia keelset teksti senikaua kui me sellest aru saame. Samuti kasutasime ka ülitihti pange panevat google translatet. See oli naljakas. Siis käisime farmis ringi ja ta tutvustas meile kuidas midagi käib ja kus mis asub. Huvitav on see, et nad toodavad sõnnikust ise kohapeal biogaasi, kui ma õigesti aru sain. Laudakompleks on ülimalt puhas ja seal toimib kõik nagu kellavärk. Piimakarja kasvatus ja tootmine. Üldiselt meeldis mulle audas rohkem kui selles tallis mis peaks ideepoolest hngelähedasem olema. Aga, eks näis mis toimuma hakkab. Loodan tõesti, et esmamulje oli hullem kui seal tegelikult asjad käivad. Saime tagasisidet ka nende piltide kohapealt, mille ma facebooki eile postitasin. Tiina oli Maarjale kirja saatnud, et see koht kuhu meid saadeti ei ole vist ikka kõige eeskujulikum tallide poole pealt ja küsis kuidas meil täna teises praktikakohas läks (farmis). Maarja kirjutas talle kirja vastu. Tiina mainis ka seda, et ta uurib selle teise talli kohta, mis oli alguses ka valikute seas. Kuid kui me mõtlema hakkasime siis muidugi oleks hea seda talli külastada ja vaadata kuidas teistes kohtades asjad käivad  aga samas on nõme kui mied koguaeg edasi- tagasi solgutatakse. Tahaks midagi stabiilset, et näiteks juba teed selged oleksid ja kellaajad kus ja millal paigas.

 Seda ka... täna juhtus selline lugu, et kui me Maarjaga sööma hakkasime minema läksime minu tungival soovil jala. Olime siis Piatza Europa juures. Mina tahtsin minna vana tuntud teed mööda aga Maarja ütles, et lähme seda teed pidi, kust me tavaliselt bussiga tagasi sõidame. Niisiis jalutasime ja jalutasime ikka edasi. Jõudsime mingi ringteeni kust me üle minnes pidi sutsu aega ohtussaarel seisma, et mitte autojuhtide poot lömastatud saada. Seisime siis seal kui meie juures jäi politseiauto seisma ja küsis meie käest itaalia keeles midagi, mida me ei kuulnud. Seega nad küsisid kas me räägime ainult inglise keelt (seda ka itaalia keeles). Me vastasime nagu ikka: Si siii! Ja sii nad küsisid kust me pärilt oleme ning meie targa näoga vastasime: Estonia ! Selle peale raputasid nad ainult pead ja sõitsid edasi. Meie siis jalutasime ikka edasi ja edasi Maarja küsis vahepeal , et kas ma tean kuhu me lähme ja ma vastasin: Muidugi. Mingi aeg oli tee tuttav, kuid järsku kadus järg ära ja olime eksinud. Vahepeal suutis Maarja juba ennast sellega närvi ajada ja mul oli lihtsalt nii naljakas. Ainuke tõsiselt kehv asi selles olukorras oli see, et mul oli tungiv soov urineerida. Lõpuks jõudime uhugi bussipeatusesse, kus sõitis ainult üks buss läbi ja mäed olid ikka päris lähedal juba- seega olime väga kaugel õigest kohast. Istusime seal mända aega ja ootasime oma arudega bussi nr 18. Arvaime, et see buss viib meid meie õigesse peatusesse (kus me tavaliset maha tuleme, kui sööma lähme). Kui olime natuke aega istunud siis avastas Maarja, et kui me oleks tolles peatuses peale läinud oleksime kuskil linnast väljas külas lõpetanud. Õnneks kõndis meist mööda üks vanemat sorti meesterahvas, kes jalutas oma koeraga. Küsisime talt kas ta räägib inglise keelt (ise me ei uskunud, et sealt jaatavat vastust saame, kuna siin ei räägi isegi noored eriti inglise keelt). Õnneks saime sealt mingeid teejuhendeid, mille abil me kuidagimoodi suure ringiga Metropoli keskuseni jõudsime. Ise naerukrampides jõudsime kuidagimoodi sööma. Saabusime sinna tund aega hiljem, kui olime plaaninud. Kui koju tagasi sõitsime otsustas Maarja, et ta ei taha enam ära eksida ja läks peatus varem kui oleksime pidanud maha ja jalutas ühe peatuse edasi, kus ma ootasin teda istudes kõnniteel ja irvitades. Peale selle otsustas ta lifti asemel seekord viiendale korrusele treppidest minna. Ma arvan, et tal kõlgub mõttes juba mingi fitness programm või midagi. Ülisportlik oli täna.

 Siit lause- Pole naljakas, kui laps on lollakas!

Itaalia 7. päev

 Hommikul magasin umbes kaheteistkümneni. Peale seda täitsin reede ja laupäeva kohta blogisse siis kiire pesu ja Benniga välja. Ronisime läbi vanalinna üles mäkke Cosenza lossi varemete juurde. Teekond oli treppide rohke ja ussjas. Vahepeal tegime pausi ja istusime pool tundi ja nautisime ilma ja vaadet Cosenza linnale. Benniga on tore rääkida kuigi ta suudab päris tihti mind üks kuni mitu korda minutis närvi ajada. Üritab mind tundma õppida ja tahab, et ma talle temaga rääkides silma vaataksin. Tore inimene muidu. Peale pausi kõndisime edasi tipu poole. Teepeale jäi rohkesti vanu aedasid kus kasvasid apelini, mandariini ja granaatõunapuud. Kahjuks me varametesse uudistama ei saanud kuna seda renoveeritaks ja sinna hetkel inimesi ligi ei lasta. Tagasi tulime teist teed pidi. Koju jõudes hakasin usinalt pilte Itaaliast üles laadima. Lisasin sinna projekti kausta mõned pildid, meie tulevasest töökohast. Üheksa ajal tuli Costatinio ja me hakkasime pannkooke tegema. Pühapäev on siin siiski pannkoogi päev! Kuna mehed lisasid komponente vales järjekorras oli Tomi sunnitud tainast mikserdama oma enese käte ja kulbiga üle tunni aja. Ja kuna Maarja neid õpetas ja juhendas krooniti ta uueks pannkoogi meistriks. Õhtu möödus riikide vahelisi loomahäälitsusi jms vahetades. Nalja kui palju. Tunne on päris hea, kuna olen täna söönud suure pitsa, jäätise, portsu pastat ja üks kuni mitu pannkooki. Peaks magama minema, homme on siiski esimene üliasjalik päev.

Itaalia 6. päev

 Hommikul ärkasin umbes kaheteist ajal. Sõin natuke ja üritasin Maarjat tagant utsitada, et me läheksime linna peale tuulama. Lõpuks saime nii kaugele, et jõudsime korterist välja. Alguses mõtlesime, et käime poes ära ennem ja ostame vetsupaberit aga kuna neil on siin ju igapäev mingi lõunapaus siis otsustasime pärastpoole poest läbi hüpata. Tegime suure ringi ja kõndisime kuni Cosenza vanalinnani ja siis teist teed pidi tagasi. Teepealt leidsime ühe pangaautomaadi ja ma otsustasin oma kaarti proovida. Ja see töötas, ma sain sularaha. Te ei kujuta ette ku õnnelik ma tol hetkel olin. Kõndisime edasi ja ma ostsin veel mingi itaalia keelse DVD hobustest aga ma ei tea mida see endast ette kujutab, kuna ma pole jõudnud seda veel vaadata. Ostsime veel banaaane ja pistaatsia pähkleid ja muud nodi. Linna peatänaval kohtasime juhuslikult Lindat ja käisime linna parimas jäätisekohvikus jäätist söömas. Peale seda suundusime Maarjaga poodi ja siis koju. Vahepeal käisime söömas (pasata ja liha). Õhtul üheksast hakkas jalgpall ja peale seda läksime Benase ja Maarjaga välja. Alguses hulkusime niisama ja vaatasime kus midagi toimub aga hiljem jäime pidama ühes klubi moodi asutuses. Rahvast oli palju ja muusika oli nii enam vähem. Mind üllatas see, et enamus itaalasi seisis tantsuplatsil ja nad lihtsalt kõikusid ei midagi rohkemat. Imelik oli vaadata. Mingi poole kolme ajal jõudsime koju. Panin oma roosi vaasi ja keerasin kerra ennast.

Itaalia 5. päev

 Päev algas nagu ikka keelekursusega. Imelik on bussiga mööda linna sõites vaadata kuidas täpselt samal kellaajal tuttavad näod samasid toiminguid teevad. Keelekursusel tõlkisime täna põhiliselt hobuse kehaosasid ümber ja Kadi antud erialase ingliskeele väljended. Loodame, et saame nende itaalia keelsete väljenditega enam-vähem hakkama kuna talliomanik ise inglise keelt ei räägi. Pärastlõunane bussipiletite hankimine jäi ära seega oli meil terve ülejäänud päev vaba. Kuna ilm oli ilus siis otsustasime koju jalgsi tagasi minna. Nagu arvata jäi teepeale hulganisti üliodavaid hiinakaid ja veel üks suur kaubanduskeskus, kus me mõnusat aega veetsime. Üritasime ka sularaha väja võtta, kuid automaat ütles Maarja kaardi peale, et see ei ole rahvusvaheline. Proovisisme ka ühest teisest automaadist aga seis oli sama. Viie ajal jõudsime umbes koju ja juba seitsmeks läksime sööma (täna oli pasta ja liha). Kui söönud olime saatsin Bennyle sõnumi, et oleme valmis ja saime tema ja Constatiniga kokku ja läksime koju. Nii väike kiire selgitus. Benas on tüüp, kes meiega samas korteris elab ja Constatin on tema sõber, kes meile traditsioonilise lasanje tegemist õpetab. Kodus läks suureks kokkamiseks. Kõik tegid midagi ja köögis valitses kergemat sorti kaos. Kes keetis bolognese kastet, kes valmistas kastaneid röstimiseks ette, kes tegi salatit jne. Lõpptulemus oli vaimustavalt maitsev. Põhiroaks oli siis lasanje ja magustoiduks röstitud kastanid. Mulle see õhtu meeldis. Kahju ainult, et me oma kered nii toitu täis tõmbasime, et välja minna ei suutnud pärast enam keegi. Seda ka, et see sama Constatin tegi mõne liigutusega Maarja arvuti korda.

Itaalia 4. päev

 Nii kõigepealt toimus hommikul keelekursus. Kuna me pidime olema poole kaheks tagasi kontoris siis polnud meil mõtet tagasi koju minna. Seega käisime kohalikus kaubanduskeskuses shoppamas. Peale seda suundusime tagasi kontorisse ja seal saime Sandra ja Luigiga kokku ning alustasime sõitu oma praktikakoha poole. Teepealt võtsime ka Rosalia peale. Teepeal räägiti meile, et hakkame töötama kahes kohas. Kaks päeva farmis ja kolm päeva tallis. Alguses oli suhteliselt närvis selle süsteemi pärast kuid siis seletati meile, et seal on peale loomade ka oliivi istandused. Meie loomadega kokku puutuma ei pea. Põhiliselt jälgime, õpime ja aitame oliividest õli teha ja piimast juustu jne. Siis sõitsime teise kohta (nn talli). Alguses tundus koht nii nipet-näpet enam vähem (vaadates ratsaplatsi ja kordeaeda), kuid kui me talli jõudsime ja hobuseid nägime olime šhokeeritud. Esimese asjana torkas silma üks haukaja, teiseks olid hobused (kõik peale kahe) äärmiselt niru välimusega (puusanukid väljas ja ribid paistsid) ja peale selle oli ka üks karutammuja ja 28 aastane hobune, kes oli puhtalt luu ja nahk (veetis nn oma vanaduspõlve seal). Tall kuuleb Itaalia takistussõidu meistrile. Pole just eriti meeldiv koht aga ma loodan, et meid ei panda seal nende halvas konditsioonis hobustega ratsutama vms. Ju järgmine nädal saab täpsemalt sotti, mis toimuma hakkab. Positiivne on see, et talliomanik inglise keelt ei räägi. Hakkame siis itaalia keeles ja kätega vehkides suhtlema. Õhtul nagu ikka käisime söömas. Täna oli menüüs pasta ja kanaliha rohelise salatiga. Õhtu veetsime kodus.

Itaalia 3. päev

 Kümneks läksime kontorisse (Euroformi). Jäime veidike hiljaks, kuna bussiliiklus on siin nagu ta on. Linda ütles meile juba alguse, et ega bussid eriti graafikut ei jälgi. Siis aitasid Sandra ja Luigi meil oma uued sim-kaardid ära aktiveerida. Kuna juba sim- kaardi saamine on keeruline (et sim.kaarti saada peab tegema lepingu, kus on vajalik omada passi. id-kaardiga ei tee midagi) ei ole seda ka eriti kerge aktiveerida (eriti veel iseseisvalt, kui keelt ei valda). Kui oma kaardid aktiveeritud saime alustasime oma itaalia keelega. Tänaseks teemaks olid enda tutvustamine (tegime mitmeid ülesandeid). Tänane tund oli kordades huvitavam kui eilne. Arvatavasti sellepärast, et pidime ka iseseisvalt ülesandeid lahendama ja hiljem saime ennast kontrollida. Plaanikohaselt oleks meil pidanud täna mingisugune praktikakoha tutvustus olema aga kuna me homme läheme nagunii seda vaatama siis Sandra ütles meile, et see jääb täna ära. Niisiis oli meil pool päeva vaba. Istusime veel tükk aega kontoris, kuna Luigi vaatas kas ta on suuteline Maarja arvutit korda tegema. Sellega on selline lugu, et ta ühendab ennast nettiga ära küll, kuid reaalselt ei ava ühtegi veebi lehte. Jama küll. Jätsime arvuti Luigi hoole alla ning suundusime koju. Tegin süüa ja lõunatasin. Seitsmest käisime õhtust söömas. Täna pakuti meie pitsat ja mandariine. Pitsa oli seente ja ollividega. Seentega suutsin selle kuidagi alla kugistada. Üritasin vöimalikult vähe närida, et mitte maitset tunda. Oliivid nokkisin välja. Aga ma olen ikkagi uhke, et seentega pitsat sõin- progress ikkagi ju. Õhtu veetsime kodus.

Itaalia 2. päev

 Päev algas kell 10.00 kui meil toimus itaalia keele kursus (Euroformis). Ülidiselt kui seda kuulama jääda on mitmeid sarnasusi inglise keelega (sõnad meenutavad üksteist). Õppisime elementaarset grammatikat põhiliselt. Siis tulime koju (keelekursus lõppes 12.30) ja valmistasime lõuna endale ning sõime. Viieks läksime Euroformi, kus me saime Luigiga kokku. Suundusime kaubanduskeskusesse, kus saime endale Itaalia sim-kaardid , millega on tunduvalt odavam omavahel rääkid kui eesti omadega. Peale seda käisime Maarjaga mõnes hilbupoes ja siis 18.45 suundusime restorani sööma. Nagu eilegi oli toit väga hea. Eelroaks oli hiigelsuur ports spagetti bologneset ja põhiroaks oli värske salat ja kanafilee. Kui juba lõpetama hakkasime tuli Luigi sinna ja viis meid koju, kust me võtsime paksemad riided, villased, sokid ja kindad. Läksime Maarjaga vaatama jalkat, kuna Luigi ja Tomi mõlemad mängisid. Mäng iseenesest algas 21.15, kuid meie olime juba 20.20 kohal. Nii siis saime natuke aega vaadata kuidas teised trenni tegid ja kuidas võiskonnad sooja tegid. Kõige külmem ei olnudgi. Koju jõudsime umbes 23.30. Siis käisin kuuma dušši all ja tegin teed ning keerasin ennast magama. Mulle tõsiselt meeldib siin!

Itaalia 2. päev (vahepala)

 Kuulan muusikat ja joon mõnusalt mörut kakaod. Varsti lähme Euroformi ja saame Luigiga kokku ning käime kohalikus hiiigelsuures kaubanduskeskuses omale kohalikke sim-kaarte ostmas. Aa .. muide tšikid... seal on praegu enamustes poodides -50 % niiet kui täiesti korralik pusa maksab muidu 10 euri siis saame meie sele 5-ga. Ja valik on sitaks ja pooleks hea- lihtsalt mainisin :) Nii, et siis hiljem shoppama Maarjaga ja siis restorani sööma. Veel suuremad allahindlused tulevad jaanuari esimesel nädalal muide. Ja hiljem lähen arvatavasti Luigiga jalgpalli vaatama. Tomi pidi mängima. Ma kahjuks ei saanud lõppkokkuvõttes pärishästi aru kas see on lihtsalt trennn või mingi mäng. Ja hiljem vb isegi väike vein õhtul. Olge muskad siis !

Itaalia 1. päev

 Nii tänane päev algas poes käiguga. Linda näitas meile kus asub lähim pood meie korterile. Ostsime sealt söödavat ning läksime tagasi koju, kus sõime hommikust. Kümneks läksime kontorisse, kus Sandra jagas meile informatsiooni ja sõlmisime korteri kasutamise tingimuste lepingu. Peale seda viis Luigi meid kohvikusse, kus saime oma keha kinnitada. Hiljem suundusime tagasi koju, kus meil oli mõned tunnid vaba aega. Niisiis koristasime Maarjaga ja pakkisime oma asjad lahti. Õnneks kuulub meile suur kapp, kuhu me kõik oma kraami ära mahutasime. Kolmest tuli Luigi meie poole ja sättisime ennast valmis ning läksime koos Linda ja Luigiga Cosenza vanalinna avastama. See oli imeline kogemus, sest linn asub mägede vahel ja terve asustus on ehitatud treppidena mägede nõlvadele. Vanalinn oli täis treppe ja kitsaid tänavaid. Erinevalt Eestist on vanalinn kui selline siin enamasti vähemjõukate (vaesete inimeste) elukohaks. Kui oma ringkäigu lõpetasime siis puhkasime ja kasutasime ülerõdu varastatud naabrite wifi-t. Kuueks läksime restorani sööma. Toit oli hea aga seda oli minu jaoks kohe kole palju. Olen uhke kuna sõin peaaegu kõik ära. Samuti pakkis restorani teenindaja meile hommikusöögiks materjali kaasa (piim, moos, saiakesed), mis oli meeldiv. Peale seda käisime veel kohalikus kaubanduskeskuses ja tagasitulles õnnestus meil oma peatus maha magada. Niisiis ekslesime natuke aega mõõda linna. Lõpuks leidsime tuttavad kohad ning orienteerumis võime hakkas paranema. Jõudsime turvaliselt ja ilusti korterisse. Õhtu möödus süües ja teisetega suheldes. 

Hommik oli ilus, käisime poes ja ostsime kraami milles toitu kokku vorpida. Nüüd seame sammud kohe linna ühistrantspordi avastamise poole. Mitte, et ma ühistrantsporti vihkaks aga ... mida iganes nagunii pean sellega ära harjuma. paratamatus, mis teha kui asjad on nii.

Itaalia .

 Päev on olnud üsnagi väsitav. Arvestades seda, et olen vähe maganud öösel kuna mul oli kohe tingimata vaja sugulaste sünnipäevale veel öö enne äralendu kooberdada ja seal Toomasega vöidu tekiilat juua. Ohjhh... Pagasiga lahenesid asjad nii, et oma mõne liskilo sain kenasti Maarja kohvrisse laduda. Ja öeldi, et talviti on Itaalias jahe- ei kus sa kullapai. Rooma jõudes oli esimene asi sinises taevas särav päike ja kerge kuumuselaine kui lennukist välja astusid. See on tõsi mida räägitakse, Rooma lennujaam on tõsiselt suur koht. Aega läks õigete check- innide ja väravate leidmisega aga hakkama saime. Lameziat eriti ei saanud imtleda kuna kohale jõudes oli väljas juba pime. Korter, kus me elame on täitsa okei. Meiega koos eavad veel Linda ja kaks ülitoredat noormeest, kes tassisid meie kohvrid üles, tegid meile õhtusöögiks kartuli pannkooke ja kostitasid veiniga. Setskond on meeldiv- istusime terve õhtu köögis, sõime, jõime ja rääkisime elust ja olust. Olin suhteliselt passiivne, kuna väsimus on tappev. Nüüd kui kõik ennast juba unne sättivad siis seal ka oma sammud voodi poole. Und teile!

@SAKU (ja see ütleb köik) .

Nii, seis on järgmine- ma oled ülipurjus ja pean 4 tunni pärast ärkama. Positiivne ju :E? Ma tösiselt loodan , et homme (st täna) pagasiga mingit jamat ei tueks. Ma sain oma tšuksi jutust aru, et kui pagasil on kuni 0,9 kg üle siis ei juhtu midagi ... seega loodame, et saan oma asjad (kui vaja) siis kuidagi moodi ümber lappida vms. Aaagaa nüüd on nii, et mats ja voodiühendus. U n d  k a  t e i l e ! (hug) .

Jalgpall on parem kui seks ! (vahet pole, et eestlased imevad selles mängus- hetkeseisuga vähemalt)

 Hommik algas kehvalt- sain teada, et nii minu käsipagas kui ka suurem pagas on mölemad täpselt üks kilo lubatust üle. Mis teha kui asjad on nii. Arvatavasti tuleb lihtsalt pappi köhida veits lennujaamas. Nunnu -.- ! Siis öeldi mulle, et buss millega plaanisin Tallinna poole veereda on juba välja müüdud ( önneks sain bussijärjekorras kellegi pileti ära osta (y) ). Nii linna jöudes söin köhu head ja paremat täis  ning läksin kaheksaks Baltasse hängima. Peale seda sain ühe inimesega kokku, kellega ekslesime üks kuni mitu minutit vanalinnas, kuna mölemad olid seal olles pmst turisti staatuses. Vabaduse väljak oli räuskavaid ja patriootlike jalakafänne täis. Siis kinkis see inimene mulle roosi- üliarmas, kas pole. Ja löpuks külmetasin trolli oodates päris kaua kuna too hilines 10 minutit.

Köigest on kopp ja siiber ees.

Ise ka ei usu kui väga vöib see kodus mädanemine ära tüüdata, Tahaks juba asjalikuks hakata. Viguriga olen jalutamas käinud ja nüüd löpetasin LÖPUKS pakkimise ka ära. Loodan, et kilod siis ikka üle ei lähe mis pagasil lubatud on. Ja nagu te märkade siis mul on üliigav, et seda hetkel siia kurdan ... Nojh- uniloom tuleb ! :)