Itaalia 21. päev

 Hommikul käisime võstlusi vaatamas. Ciccio ja Elli võtsid meid 9.15 peale. Võstlused toimusid umbes 20 minuti autosõidu kaugusel. Muide itaalased ei räägi kilomeetritest vaid ajast, kui küsid kui kauge see koht on. Tall tundus normaalne. Ideepoolest olid võistlused täpselt samasugused, selle vahega ainult, et need liikusid kümme korda aeglasemalt edasi. Võimalik, et asi oli ka selles, et need olid ainult selle religiooni võistlused. Ka hullukesed oli võistlust koos vaatama tulnud. Seisid sel tähtsate nägudega, suitsetasid ja naeratasid. Saime ka seda teada, et siin on terve maakonna (religiooni) peale ainult üks sepp, kes teeb ainult ühe hobuse päevas (ja seda ka aeglaselt ja mitte kõige paremini). Mingi lõuna ajal tulime ära kuna Ciccio pidi hobuseid söötma minema. Nad tõid meid koju ära ning ülejäänud päeva olen lihtsalt netis istunud, söönud ja puhanud. Ja muidugi ka taganjärgi blogi kriblanud. Peaks nüüd uuesti sööma midagi. Homme tulevad Elli ja Ciccio meile ja teeme pitsaõhtu. Mõnus!

Itaalia 20. päev

Ilm on ilus ja linnud laulavad. Päikse käes on 20 kraadi. Mina, Maarja, Linda ja Beni jalutame mõõda teed talli poole ja vahime ringi nagu kevadel esimest korda karjamaale pääsenud mullikad. Põnev, kas pole. Kusjuures täna oli esimene kord kui Maarjaga me jalutasime tallini (tavaliselt uleb Ciccio meile järgi kuid kuna ilm oli ilus ja meid oli üle kahe siis otsustasime jalutada.

Talli jõudes panime hobuseid valmis ja tegime kõike muud nagu tavaliselt kuid märkasin et Ciccio on millegi pärast vihane. Õhkkond tallis oli suhteliselt vaikne. Elli nagu ikka võttis meid kõiki vastu naeratus näol ning lobises Benase (Beni) ja Lindaga. Ma puhastsasin ühe noore hobuse ära ning Maarja pani valmis. Järgmiseks suundusime platsile ja vaatasime kuidas Ciccio trenni tegi. Enne seda käisime Lindaga viljapuuaias mandariine korjamas. Vaatasime ja hiljem pesime ja kuivatasime teda samal ajal kui Elli Elektraga sõitis. Maarja puhastas Calita ja läks sõitma. Hüppas natuke ja tegi lati harjutusi. Peale seda läks see algaja (kelle nime ma ei mäleta) kordele ja tegi Calitaga sammu. Vahepeal sain ma enam vähem hobuse kuivaks ning panin boksi ära ta ning läksin ka platsile. Täna käis ka Serena sõitmas ning hullukesed ka muidugi (mees ja naine, kellele kuuluvad karutammuja ja veel üks hobune). Vahepeal oli Elli rääkinud Maarjale, miks Ciccio pahane on. Põhjus on selles, et tollel hobusel kellega see crazy (hull) naine sõidab on turja peal kupud ja ta ei tohiks hobusele sadulat selga pannagi kuid sõidab ikkagi. Täna me siis saavutasime selle, et ta imeläbi ei sõitnud kuid selle asemel pani hobuse jooksutusaeda ning tema edasi ajamiseks viskas hobust vahepeal mingite puutoigastega. Mind ennast häiris kõige rohkem see, kuidas ta läks hobuse boksi (kus on saepuru allapanu) suits suus ja hakkas hobusee päitseid pähe panema. Ise imestades, miks hobune tal eest ära kõnnib. Temasugused inimesed lihtsalt ei saa aru. Meil Eestis on ka inimesi, kes kindlasti nii teevad kuid üldiselt on selline käitumine meie poolt taunitud. See kõik, mis ma siin näen on emotsionaalselt raske. Tahaks neile lihtsalt öelda: Inimesed ostke mõistus omale! Igastähes ma täiesti mõistan Cicciot ja tema pahur olek oli igati õigustatud. Hiljem sõitsin siis mina. Kui täna sadulasse istusin, ei olnud just kõige parem olla, kuna Calita oli täpselt selline, et kohe ma hakkan sul all rodeot tegema või midagi. Tegin traavi, latiharjutusi ja hüppasin natuke. Kuna esimene hüppe ma ei ergutanud hobust piisavalt siis teist korda tulles andsin stekiga kerge laksu vastu kaela (mitte, et ma ei teaks kui äksi täis ta läheb hüpates) unustades ise ära kuidas ta sellele reageerib. Niisiis sain takistusest kaks korda kõrgema ja pikema hüppe. Maandused tiris pea alla ja hüppas ringi nagu väike rodeo pullike. Maiteagi kas ta tegi päris rodeot aga midagi kergemat. Seljas olles jõudsin sada korda mõelda, et kas kukkun .... aga nüüd? Ühesõnaga selga jäin aga tegin suure vea selle stekiga kaelale patsutades. Enne järgmist hüpet andsin steki (frusta) ära igaks juhuks kuna ma ei tahtnud riskida selega, et enne hüppepealt kogematta Calita kaela sellega puutun ja ta mul alt ära tõmbab. Viimane hüpe mille tegin oli päris hea (minukohta hea). Ja oligi kõik, tegin natuke traavi veel ning siis jahutasin ta maha. Siis saabus päeva tipphetk. Linda läks esimest korda oma elus hobuse selga. Maarja talutas hobust käekõrval ja nii nad tegid paar ringi. Lindale meeldis ja ta ütles, et mõistan mind nüüd kui ma ütlen vahest, et hobused on minu elu. Beni tegi ka mõned ringid ja siis pesime Calita ning kuivatasime ära. Hiljem viis Ciccio meid koju ära. Köisime söömas ning õhtu veedame rahulikult kodus. Homme hommikul läheme võistlusi vaatama.  

Itaalia 19. päev

 Oli väsitav päev kuna hommik venis liiga pikaks. Pidime nagu ikka minema 11.50 bussiga talli, kuid kuna buss sõitis varem välja ja sellel oli tablool vale informatsioon jäime sellest maha. Järgmise bussini oli kaks tundi aega. Saatsin siis Ellile sõnumi, et jäime maha ja saabume hiljem ning pidin talle teadma andma kui kohal oleme, et nad saaks meid bussipeatusest peale võtta. Meil oli vaba aega nii palju kuid oleks olnud mõttetu minna koju ja siis jälle bussijaama poole tulema hakata. Niisiis käisime poodides sutsu ja kohvi joomas. Kui lõppuks talli jõudsime siis panime nagu tavaliselt hobuseid valmis ja pesime neid peale sõitu jne. Käisime sõitmas ka aga mul läks täna väga halvasti. Hakkasime siis täna galoppi tegema. Kuid mul ei ole selle galoppi tõstmisega eriti head mälestused. See ei ole üldse keeruline kuid pidevalt sattuvad mulle lihtsalt alla hobused kes ei tõuse kergelt galoppi ja niisiis pole ma kunagi päristäpselt selgeks saanud seda tunnetust. Täna oli Calita lihtsalt tüdinud ja meil ei tulnud sellest galoppi asjast eriti midagi välja. Arutasime seda hiljem Maarjaga, et milles asi on. Ja arvatavasti oli tänane situatsioon põhjustatud ka sellest, et hobune oli lihtsat tüdinud, kuna ta oli nelja ratsanikuga sõitnud juba (esimene oli Maarja, siis Erika- tegi ainult traavi, siis üks 23 aastane naine kes tegi kordel sammu ja lõpuks ales mina, kes ma tegin traavi sutsu ja ÜRITASIN galoppi tõsta. Asi on ka minus, kuna arvatavasti ma lihtsalt töötan üle ja surun oma istmikuga hobuse kinni nii, et ta ei saa galoppi tõsta ja hakkab selle asemel traavi tegema. Loodan, et õpin selle raketiteaduse kunagi ära. Homme on ikkagi uus päev. Kui olime Calita pesemise lõpetanud läksime koju. Ciccio ja Elli tõid meid Rendesse ja siis käisime söömas ning siis koju. Lebatasime ja köisime pesemas ning hiljem läheme välja. Tomi saab vist mingi sõbraga kokku aga mina, Maarja ja Ben'i läheme niisama kuhugi istuma.  

Itaalia 18. päev

 Hommikul võttis MuccaMike meid peale. Käisime hommikust söömas ja siis läksime farmi. Täna me käisime kiire tiiru farmile peale ja Mike vaatas kas kõik n korras ja toimib ning siis läksime oliivi isatandusi vaatama. Nägime kuidas neid korjatakse. Nad asetavad võrgu puu alla ja siis peale puu sasimist mingi pulga taolise asjaga nopitakse oliivid kastidesse. On olemas kahte sorti oliive, ühed need mis on mõeldud söömiseks ja teised õli pressimiseks. Peale seda läksime tehasesse kus oliividest saab õli. Seal oliivid kaalutakse ja pestakse ning purustatakse ja kuumutatakse ning lõpptulemuseks saadakse õli. Oliivi sees olevatest kividest saab küttematerjali (arvan, et midagi taolist nagu meil on põlevkivi). Peale seda käisime veel ühes oliiviaias, kus käis parasjagu koristus. Neil oli traktor ja seal ees atribuutika mida nad kutsusid vihkavarjuks. See oli lehtri taoline ja võttis puu ümbert kinni ning raputas seda. Küpsed oliivid kukkusid küljest ära. Siis suundusime tagasi kontorisse ja istusime ja rääkisime seal. Enne bussipeale minekut käisime veel suures kasvuhoones kus nad kasvatasid jõulutähtesid. Mike kinkis nii mulle kui ka Maarjale ühe. Siis viis ta meid bussipeatusesse ja sõitsime koju (Cosenzasse). Ütleme nii, et lillede tassimine oli keeruline kuna mul ei olnud just kõige väiksem pott aga need on ilusad. Ise saime valida need. Minu omal on veel roosad lehed, kuna ma ei tahtnud päris valmis taime võtta. Ülejäänud päeva puhkasime kodus ja seitsmeks läksime sööma nagu ikka. Õhtul käisime uisutamas (st ainult mina uisutasin ja Maarja oli emotsionaalne tugi mul). Muidu oli kõik kena ja tore kuid see jää oli ebatasane ja poolpehme. Aga, mis imestada- see on ju Itaalia.  

Itaalia 17. päev

 Hommik algas segaselt ja kiirelt. Kui tavaliselt tõuseme 10.00 siis täna oli meie äratuseks Luigi kõne, kes teatas meile, et ta on 20 minuti pärast all ja me peame temaga kuupileteid tegema minema. Seega panime ennast kiiresti valmis ja suundusime Luigiga busijaama. Tema seal seletas ja vehkis kätega mõnda aega ja olidgi meil piletid käes. Peale seda polnud enam mõtet koju minna kuna mingi tunni aja pärast läks meil buss. Siis leidsime ühe mõnusa kohviku kus sõime hommikust.
 Talli jõudes korjasime alustuseks kõik taskud mandariine täis ja siis läksime vaatama kuidas Ciccio sõidab. Peale trenni pesime ta hobuse. Lady omanik (Marlin) hüppas täna. Seda on kole vaadata. Galopi ajal ta lihtsalt põrkab hobuse seljas ja mainiks veel seda ka, et ta kardab hüppata ja hobune läheks küll aga ta tõmbab ennast enne takistus nii krampi, et hobune jookseb mõõda või tõrgub ning tema enda vigade tõttu saab hobune tihtipeale karistada. Kui Marlin hüppamise lõpetasin läksin ise korraks selga ja proovisin madalast latist üle saada. Saime üle kuid enne takistust otsib hobune ilmselgelt võimalust, et kas ma nüüd hüppan või jooksen mööda. Tegime selle ühe latikese ära ja siis ma jahutasin hobuse maha ja võtsin lahti ja pesin ning tohterdasin turja. Samal ajal pani Maarja Calita Erikale valmis ning Erika läks sõitma. Hiljem sõitsime ise ka. Tegime latiharjutusi ja hüppasime mõned takistused. Peale trenni jahutasime hobuse maha ning pesin Calita ära ja siis läksime koju. Õhtul käisime söömas ja jalutamas.

Itaalia 16. päev

 Hommikul hüppasime korra Euroformist läbi, et Sandrale meie eelmise nädala bussipileteid ära viia. No tee mis tahad aga mulle see inimene lihtsalt ei sümpatiseeri. Istus seal ja seletas meile, et kui meil on probleemi siis me peame temale teadma andma kuna tema vastutab meie heaolu eest Itaalias. Kui midagi keegi küsima läheb saame üldjuhul kõik eitavad vastused. Ühesõnaga läheksin 100% ennem Linda köest abi küsima kui tema käest.
 Talli läksime ikka sama busiiga millega tavaliselt. Alustuseks käis Ciccio sõitmas ja vaatasime ta trenni.Peale seda pesime ta hobuse ära. Ciccioga samaaegselt sõitis ka Marlin. Kui ta lõpetas siis vaatasin hobuse turja ja see oli lõhki (seda nähes hoidisn vägisi pisaraid tagasi). näitasin seda siis Marlinile (hobuse omanik). Ja ta mhm ...ahah...okei. Rääkisin talle, et kui ta midagi ette ei võta on see hobune tal varsti läbi. Kusjuures hobune on megahea. Liigub all ilusti ja tal on potensiaali. Lubas, et ostab uue sadulapehmenduse (tegelikult oleks vaja lasta haaval paraneda ja siis tuleks hobuse turjaga sobiv sadul leida). Tohterdasin teda siis natuke ja pesin ära ning panin kuivama. Samal ajal läks Elli Elektraga sõitma. Kui ta lõpetas siis pesin Elektra ära. Vahepeal tõi Maarja Calita ja pani ta valmis ning läksime sõitma. Põhiliselt tegime traavi ja hüppasime ka mõlemad. Kui lõpeatsime siis järgnes tavaline rituaal (puhastus+pesu+kuivatus). Enne kui Calita tagasi boksi panin puhastasin ta jootja ära ja kammisin teki puhtaks.
 Õhtul kui Rendesse jõudsime käisime söömas ja hiljem koju ja siis kohe uuesti välja. Käisime Maarjaga jalutamas ja jäätist söömas. Kas pole mitte romantiline. Jahm ... kõis mehed kükitavad kuskil jalkapubides ja lürbivad õlut. Pole hullu homme jälle.  

Itaalia 15. päev

 Hommiku lippasime rõõmsameelselt tallipoole. Ciccio ja Elisa tulid meile nagu ikka bussivastu. Talli jõudses puhstasime ühe eraka (Lady) ära ning kui ta omanik (Marlin) jõudis siis pani ta hobuse ise valmis. Siis suundusime platsile ja vaatasime kuida Ciccio sõidab. Huvitav on see, et siin ei pööra keegi tähelepanu ratsme kontaktile ja õigele jalale kergenadamisele. Jälgisime ka kuidas keegi Marlini nimeline mees oma hobusega sõitis. Mees on kogukas ja sadul ei sobi hobusele absoluudselt (hobuse turi on ära hõõrutud ja peale igat sõitu marraskil). Kahju on selliseid asju pealt näha kui midagi teha ei saa, kuna inimesed ei kuule endast targemaid. Kui tal niipalju raha on, et hobune endale muretseda siis võiks ka raha olla selleks, et hobusele sobiv sadul muretseda. Siis hakkaks hobune paremini tööd ka tegema. Praegune töö tegemine seisneb selles, et ta lihtsalt töötab hobusele vastu ja peksab teda enda vigade pärast stekiga. Kole on vaadata kuidas selline inimene, kes ei oska absoluudselt galoppi teha üritab veel hüpata. Sellistes tingimustes üldse ei imesta, et ta hobune tõrgub (impulss puudub ja mingit tempot pole). Hobune on juba harjunud seda pidevat valu kannatama mida tekitab turja hõõruv sadul. Samuti ratsutas ka üks teine eraka omanik oma hobusega. Kohutavad on nad kõik (erakate omanikud)- keegi ei tee mitte midagi asjalikku, ei seljas ega ka maast. Ennem kordetatakse hobune nii väsinuks ja siis ronitakse selga ja hakatakse stekiga edasi ajama kuna ega nad ju oma istmiku ja sääri kasutada ei oska. Hiljem panime kaks meie oma hobust vamis ja Ciccio sõitis ühega veel ja Elli (Elisa) teisega.

Vahepeal pesime ja kuivatasime hobuseid , kes olid trennist tulnud. Kuna oli päikseline ilm oli täielik pesupäev. Siis panime Cicciole ja Erikale hobused valmis. Erika on tüdruk, kes alustas kuu aega tagasi ratsutamist ja võtab Cicciolt trenne. Kui Erika oli mõnda aega seal seljas nii sama kõikunud ja lõpetas läksin mina selga. tegime traavis latiharjutusi ja hüppasime natuke (ülimadal takistus). Alguses ma ei saanud aru miks Ciccio ise oma hobuseid enne takistust kohuaeg tagasi hoiab aga nüüd kui ise ühe endise võistlushobusega sõitsin sain sellest aru. Hobune tahab niiväga hüpata (või on talle see lihtsalt nii sisse kodeeritud), et kui sa tagasi ei hoia teda siis ta tõmbab lihtsalt käest ära. Peale mind läks Maarja selga tegi sama ja siis lõpetas. Peale trenni jahutas hobuse maha ja siis järgnes pesu nagu tavaliselt. Kuna olime niipalju teinud täna ja aeg lausa lendas siis pidime bussipeale kiirustama. Õhtul käisime I Quanemas (kohvik, baar) capotsiinot joomas ja siis suunusime restorani sööma. Teepeal jooksime Tomiga kokku, kes tuli keelekursuselt. Rääkisime natuke juttu ja siis läksime oma kolekallisse restorani. Ja üllatus missugune- täna oli söögiks PASTA. Ega pole midagi õelda. Pasta oli nagu jumalik nende marineeritud keedetud porgandite kõrval mida peale pastat saime ja mille ma järgi jätsin. Õhtul kirjutasin blogi nagu te aru võite saada. Aa... saatsin täna Pear Francescole sõnumi ja me saame arvatavasti homme kokku ja läheme kuhugi välja. Oleneb sellest kas ma olen väsind või mitte. Elame- näeme!

Itaalia 14. päev

 Hommikul (päeval) magasin kolmeni siis sõin ja läksin uuesti magama. Mingi nelja ajal ajasin ennast siis veits kauemaks üles. Eile oli väga tore õhtu. Käisime mingis vanalinna baaris, kus esines üle ootuste hea rokki mängiv kollektiiv, kes laulis enamasti INGLISE keelseid laule. Vähemalt oli võimalik midagi aru saada. Mingi aeg olime seal ja siis läksin Pier Francescoga mingi ühe ajal kohvikusse istuma ning crossaanti sööma ja capotsiinot jooma. Hiljem sõitsime ringi ja ta näitas mulle Rende ülikooli linnakut. Mul jäi suu lahti kui ta rääkis mulle, et tal oli plaanis mind suudelda, kuid ta mõtles ümber kuna ma olen päris keeruline inimene ja ta ei taha sellega riskida, et midagi viltu läheb. Siis küsis minu käest mida ma tema vastu tunnen ja ma seletasin talle, et ma ei teagi teda- mida ma siis tundma peaksin? Ei ta on lahe ja vaimukas ja muud head sõnad aga mitte midagi enamat kui sõber. Seletasin seda talle ka ning kuigi ta ei tahtnud ainult sõber olla aga leppis sellega. Aga mainis sealjuures- loodan, et sa ARMUD minusse. Edu talle! Eitea väljas võib ju niisama käia. Nüüd on jutud selgeks räägitud vähemalt. Hiljem ta viis mo koju ja kõik oli viks ja viisakas.

Itaalia 13. päev

 Täna läksime kaheteistkümneks talli ja Ciccio tuli meile vastu nagu tavaliset. Puhastasime ja panime hobuse valmis ning läksime sõitma. Täna oli palju uusi ja huvitavaid nägusid tallis. Samuti olid kohal ka need hullukesed, kes ise oma hobustega ainult hõõrutavad ja kekutavad ja neid kord nädalas kaks tundi järjest sõidutavad. Kohutav suisa. Mitte midagi sellist ei olnud mida nad õigesti oleksid teinud. Ma peaksin seda siin kirjeldama aga ma ei suuda kuna seda mida nad seal selgas teevad peaks iga inimene ise nägema. Üritan neid filmida kunagi kui aega saan vms. Täna tegime muidu maalati harjutusi ja töötasime oma vigadega (minu puhul siis see, et ma kanna all hoiaksin). Peale sõitu jalgade pesu ja muu nagu ikka. Viiest läksime bussi peale ja siis sööma. Täna saime homseks ka pitsa kaasa. Mmm... ja õhtul läheme välja ja ostime mehed omale. Kõlab nagu plaan.

Itaalia 12. päev

 Kaheteistkümneks läksime talli. Ciccio tuli meile bussivastu. Kuna Ciccio pole uut masinalt saanud (seda pole poes olnud) siis üritasime vee selle vanaga teha aga tulutult. Loodame, et esmaspäevaks saame selle. Puhastasime ja kasisime hobuseid ja käisime sõitmas. Sõidame ühe ja sama hobusega. Põhiliset teeme kavalette ning töötame iseendaga. Mul on jalad nii valesti kui valesti. Pidevalt kerkib kand üles. Hobune on endine Ciccio võistlushobune aga juba viimased aasta aega võistluskarussellilt maas olnud. Suhteliselt raske on teda edasi ajada aga vahepea kui ta hasardi sisse saab kappaks ja hüppaks nii kuis jaksaks. Tore loom iseenesest. Kui sõitmas oli käidud järgnes traditsiooniline rituaal. Mis on hobuse jalgade vägagi põhjalik pesu ja kapjade kuivatamine ning määrimine. Siis puhastasime veel ühte nn Hullukeste (Kahe hobuse omanikud, kes ei jaga hobustest midagi ja ei kuula ka targemaid. Hobuseid seisavad iga päev boksis ja nendega sõidetakse kord nädalas 2-3 tundi järjest. Üks hobune on täielik karutammuja ja ei tee isegi inimesest välja ning kardab kõike kuna saab nii harva boksist välja, teine väga suure tähelepanu vajadusega) hobust, seda karutammujat. Ciccio noomis meid temaga olema väga ettevaatlik kuna ta võib iga pisemagi asja peale ehmatada. Ka rääkis ta, et kui see hobune viis aastat tagasi sinna talli tuli oli ta täiesti normaalne. Selline stress tuleb vähesest liikuvusest ja sellest, et hobust karistatakse ratsaniku enese vigade pärast. Kurb- tõsiselt kurb. Homme tulevad need omanikud talli ja näeme ka need näod ära, kes sellist sorti loomapiinamisega tegelevad. Kui olime meie karu ära puhastanud ja lakka korda lõikand panime ta boksi ära ning vahepeal söötis Ciccio hobused ja siis viis meid bussipeale. Käisime söömas ja siis koju. Täna ostustasime Maarjaga, et läheme välja ja nii me teemegi. Küsisime ka Lindalt ja Tomilt, mida nad teha plaanivad. Lindal on mingi kohting ja Tomi pidi hiljem välja minema. Beni istub täna kodus kuna ta läheb homme trippima kuhugi ja peab juba neljast üles ärkama. Sättisime ennast valmis ja läksime lõpuks ikkagi Tomi ja tema sõpradega välja. Käisime kuskil Rende baaris, kus toimus mingi Rokk kontsert vms. Enamus lugusid olid itaalia keelsed, suht igav nagu. Enamus õhtust veetsin väljas ühe Tomi sõbraga vesteldes. Ka itaallane kuid rääkis natukene inglis keelt. Positiivne on see, et siin teevad kõik sulle koguaeg välja ja jagavad igasuguseid komplimente. Kuna olin suhteliselt väsinud käisin vahepeal see Tomit peksmas, et hakkaks nagu koju minema vms aga ei kus kullapai. Tema tahtsi veel tantsida. Lõpuks kui koju jõudsime oli kell peaaegu neli ja kui köögis istusime, tõusis vahepeal Beni üles ja rääkisime juttu veel natuke ning siis saatsime ta ära ning läkime ise ka magama.

Itaalia 11. päev

 Hommikul läksime farmi, kuna täna toimus seal veterinaari läbivaatus. Nimelt kontrolliti veiste tiinust. Vaatasime seal asjade käiku mõnda aega ja siis läksime vaatama kuidas lammastega olukord on. Kuna nii eile kui ka täna oli üks lammas surnud siis tegime ka neile lahkamist (meie ei teinud otseselt midagi vaid vaatasime kuidas asjad käivad). See oli põnev kuid mina iseenesest ei sa aru miks me peame üldse kaks päeva nädalast farmis olema. Tahaks ju koguaeg tallis olla ja hobustega mässata. Pärastlõunal tuli Ciccio meile farmi järgi ja suundusime talli. Ennem kui tööle asusime hüppasime veel tema juurest läbi ja sõime natuke (olime juba hommikul 5.40 üleval). Täna klippisime hobust. See võttis umbes neli tundi aega kuna masin läks pidevalt kuumaks ja siis pidime ootama kuna see maha jahtub jne. Mina klippisin ühe poole hobusest ja Maarja teise. Jalad jäid selletõttu tegemata, et masin oli vilets ja Ciccio ütles, et ostab homme uue ja siis lõpetame ära. Enne kui ta meid ära koju viis käisime tema mandariini aias mandariine korjamas. Hoopis parem on neid puu otsast noppida kui poest leti pealt valida. Kui Cosenzasse jõudsime käisime söömas ja siis otsejoones koju.

Itaalia 10. päev

 Situatsioon: Benni küpsetab kana ja vaatab jalgpalli. Mäng on just kõige põnevama koha peal kui Marii hakkab fb-gi tiiru tegema ja blogima. Bennil kaob nett ära. Nüüd läks ta WC-sse, kuna hetkel on tal seal ainult nett. Lubas veel kana ka prilllaua peal sööma hakata kui see kunagi valmis saab. Kuigi ma kaldun arvama, et see läheb ennem ahjus põlema vms. Elame näeme!
 Täna läksime talli. Olgu õeldud, et esmamulje oli kohutav siis kui me seal eelmine nädal käisime (kõik see karutammumine ja hobused kellel on ribid näha). Seal saime selgitust, et need hobused ei ole nende omad vaid mingid erakad. See karutammumine on põhjustatud sellest, et hobune on ülekoormatud kuna nad sõidavad ainult paar korda nädalas ja siis järjest 2-3 tundi. Küsisime ka Elisa ja Ciccio käest mida nad sellest arvavad ja nad ütlesid, et mitte midagi head. Alguses puhastasime jalad, panime kaitsemeid ja tekke, saduldasime hobust ja panime valjaid pähe. See kõik oli selleks, et nad saaksid aru kui palju ja mida me oskame. Siis saduldasime ühe teise hobuse (kelle nime ma hetkel ei mäleta) ja suundusime platsile, mis asub tallist umbes 30 meetri kaugusel. Kordetasime korda mööda Maarjaga hobust ette ning siis käis Maarja seljas ja seejärel mina. Tegime traavi ja sammu üle kavalettide ning Ciccio vaatas meie sõiduoskuse üle. Saime mõlemad kiita aga ta märkis ka meie vead ära ning ütles, et hakkab meid õpetama. Meil mõlemal oli põhimõtteliselt sama suur viga- kand tuleb all hoida!!! Tegime lühidat. Häirib see, et nad ei jahuta hobust korralikult maha. Tegin küll sammu mõned minutid kuid siis võttis Ciccio juba ratsmeest kinni ja talutas hobuse tallini. Siis pesime ja puhastasime hobuse jalad ning panime ta talli vahele seisma. Kui kabjad olid kuivanud määrisime need kabjamäärdega kokku ning panime hobuse boksi. Seal tallis puhastatakse iga päev hobuste jalgu ja määritakse kabjamäärdega (enamustel hobustel on rauad). Samuti kammitakse lakad ja sabad ning puhastatakse need. Enamus hobuseid käivad umbes viis korda nädalas trennis ja kui on vaba päev siis jalutatakse neid. Talveperioodil hobused väljas ei käi kuna kardetakse, et nad jäävad haigeks või külmetuvad. Kuna tegemist on võistlushobustega siis seda ei tohi juhtuda. Imelik mõelda, et hobused välja ei saa aga nii on.  Muidu nad mõlemad on suhtlemisaldid ja sõbralikud. Elisa räägib ka veidike inglise keelt. Kui me Ciccio jutust aru ei saa siis ta tõlgib. Hiljem viisid nad meid bussipeale ja Elisa tungival soovil saatsin sõnumi kui olime koju jõudnud, et kõik on korras. Käisime söömas nagu ikka ja siis kaheksa ajal jõudsime koju. Nüüd istun netis ja vaatan kuidas Benni nõusid peseb. Homme hommikul ärkan 5.40 ja 6.40 lähme farmi vaatama kuidas veterinaar veiseid kontrollib ja pärastlõunal võtab Ciccio meid farmist peale ja lähme talli. Peaks magama minema.

Itaalia 9. päev

 Täna käisime jällegi farmis. Hommikul võttis juhataja meid kell 7.00 kodust peale ja läksime hommikust sööma. Te ei kujuta ette kui head need šokolaadiga täidetud ahjusoojad crossantid olid ja siis veel päris capotsiino. Keele viis alla (mitte, et ma oma keelest oleksin ilma jäänud). Siis sõitsime tööle, mis seisnes sellest, et hommikul läksime võtsime igasugused näidud ja numbrid ja siis asusime kontorisse kus õppisime itaalia keeles õppima tervet põllumajandus süsteemi. Meie ülemus areneb iga päevaga ja tema inglise keel on paremaks muutunud. Samuti saame ise juba päris arvestatavalt elementaarsest itaalia keelest aru. Näiteks sellest kui keegi meist räägib. Meie tööpäev lõppes kell pool üks ja siis suundusime tagasi Cosenzasse (koju), sõin natuke ja siis õpetasime Tomile eesti keelt. See on uskumatu kui kiiresti ta õpib ja meelde jätab. Väljendid nagu: väljas sajab vihma, sa lähed parki, ma armastan sind, sa oled armas ja Marii on tark (egotrip). Igastähes peale väikest itaali-eesti- inglise keele tundi köögilaua taga, keerasin ma ennast pooleteiseks tunniks magama. Imelik, et mul täna öösel und ei olnud ja magasin ainult neli tundi. Kuuest läksime Metropoli, et Maarja saaks omale veebikaamera ja mikrofoni ning mina omale vihiku osata. Kuigi Maarja sai oma kraami kätte ei leidnud ma terve suure kaubanduskeskuse peale mitte ühtegi kirjatarvetepoodi. Isegi suures toidupäes ei olnud müügil kõige lihtlabasemat vihikut. Suutate te seda uskuda. Tänu sellele, et VIHIKUD on siin defitsiit ei saa ma korralikult itaalia keelt õppida. Muserdavalt masendav. Igastähes sain targemaks ja lähen ründan homme mönda chainiiš shoppi. Ja täpselt nii ma teengi.

Itaalia 8. päev

Hommikul 8.30 saime Luigiga kokku, et minna meie teist praktikakohta vaatama, milleks on farm. Kõndisime läbi linna bussijaama kust Luigi ostis meile piletid. Siis bussi oodates jõime kohvi ja peagi asusime bussiga teele. Sõitsime umbes pool tundi ja peale seda järgnes ligikaudu 2km jalutuskäiku farmini. Farmis jättis Luigi meiega kenasti nägemiseni ja siis olime esimest korda oma ülemusega omavahel. Ülemus on sõbralik, kesteale lähenev meesterahvas, kes oluliselt inglise keelt ei räägi. Niisiis oli tal niipalju kannatust, et korrata meile ühte ja sama itaalia keelset teksti senikaua kui me sellest aru saame. Samuti kasutasime ka ülitihti pange panevat google translatet. See oli naljakas. Siis käisime farmis ringi ja ta tutvustas meile kuidas midagi käib ja kus mis asub. Huvitav on see, et nad toodavad sõnnikust ise kohapeal biogaasi, kui ma õigesti aru sain. Laudakompleks on ülimalt puhas ja seal toimib kõik nagu kellavärk. Piimakarja kasvatus ja tootmine. Üldiselt meeldis mulle audas rohkem kui selles tallis mis peaks ideepoolest hngelähedasem olema. Aga, eks näis mis toimuma hakkab. Loodan tõesti, et esmamulje oli hullem kui seal tegelikult asjad käivad. Saime tagasisidet ka nende piltide kohapealt, mille ma facebooki eile postitasin. Tiina oli Maarjale kirja saatnud, et see koht kuhu meid saadeti ei ole vist ikka kõige eeskujulikum tallide poole pealt ja küsis kuidas meil täna teises praktikakohas läks (farmis). Maarja kirjutas talle kirja vastu. Tiina mainis ka seda, et ta uurib selle teise talli kohta, mis oli alguses ka valikute seas. Kuid kui me mõtlema hakkasime siis muidugi oleks hea seda talli külastada ja vaadata kuidas teistes kohtades asjad käivad  aga samas on nõme kui mied koguaeg edasi- tagasi solgutatakse. Tahaks midagi stabiilset, et näiteks juba teed selged oleksid ja kellaajad kus ja millal paigas.

 Seda ka... täna juhtus selline lugu, et kui me Maarjaga sööma hakkasime minema läksime minu tungival soovil jala. Olime siis Piatza Europa juures. Mina tahtsin minna vana tuntud teed mööda aga Maarja ütles, et lähme seda teed pidi, kust me tavaliselt bussiga tagasi sõidame. Niisiis jalutasime ja jalutasime ikka edasi. Jõudsime mingi ringteeni kust me üle minnes pidi sutsu aega ohtussaarel seisma, et mitte autojuhtide poot lömastatud saada. Seisime siis seal kui meie juures jäi politseiauto seisma ja küsis meie käest itaalia keeles midagi, mida me ei kuulnud. Seega nad küsisid kas me räägime ainult inglise keelt (seda ka itaalia keeles). Me vastasime nagu ikka: Si siii! Ja sii nad küsisid kust me pärilt oleme ning meie targa näoga vastasime: Estonia ! Selle peale raputasid nad ainult pead ja sõitsid edasi. Meie siis jalutasime ikka edasi ja edasi Maarja küsis vahepeal , et kas ma tean kuhu me lähme ja ma vastasin: Muidugi. Mingi aeg oli tee tuttav, kuid järsku kadus järg ära ja olime eksinud. Vahepeal suutis Maarja juba ennast sellega närvi ajada ja mul oli lihtsalt nii naljakas. Ainuke tõsiselt kehv asi selles olukorras oli see, et mul oli tungiv soov urineerida. Lõpuks jõudime uhugi bussipeatusesse, kus sõitis ainult üks buss läbi ja mäed olid ikka päris lähedal juba- seega olime väga kaugel õigest kohast. Istusime seal mända aega ja ootasime oma arudega bussi nr 18. Arvaime, et see buss viib meid meie õigesse peatusesse (kus me tavaliset maha tuleme, kui sööma lähme). Kui olime natuke aega istunud siis avastas Maarja, et kui me oleks tolles peatuses peale läinud oleksime kuskil linnast väljas külas lõpetanud. Õnneks kõndis meist mööda üks vanemat sorti meesterahvas, kes jalutas oma koeraga. Küsisime talt kas ta räägib inglise keelt (ise me ei uskunud, et sealt jaatavat vastust saame, kuna siin ei räägi isegi noored eriti inglise keelt). Õnneks saime sealt mingeid teejuhendeid, mille abil me kuidagimoodi suure ringiga Metropoli keskuseni jõudsime. Ise naerukrampides jõudsime kuidagimoodi sööma. Saabusime sinna tund aega hiljem, kui olime plaaninud. Kui koju tagasi sõitsime otsustas Maarja, et ta ei taha enam ära eksida ja läks peatus varem kui oleksime pidanud maha ja jalutas ühe peatuse edasi, kus ma ootasin teda istudes kõnniteel ja irvitades. Peale selle otsustas ta lifti asemel seekord viiendale korrusele treppidest minna. Ma arvan, et tal kõlgub mõttes juba mingi fitness programm või midagi. Ülisportlik oli täna.

 Siit lause- Pole naljakas, kui laps on lollakas!

Itaalia 7. päev

 Hommikul magasin umbes kaheteistkümneni. Peale seda täitsin reede ja laupäeva kohta blogisse siis kiire pesu ja Benniga välja. Ronisime läbi vanalinna üles mäkke Cosenza lossi varemete juurde. Teekond oli treppide rohke ja ussjas. Vahepeal tegime pausi ja istusime pool tundi ja nautisime ilma ja vaadet Cosenza linnale. Benniga on tore rääkida kuigi ta suudab päris tihti mind üks kuni mitu korda minutis närvi ajada. Üritab mind tundma õppida ja tahab, et ma talle temaga rääkides silma vaataksin. Tore inimene muidu. Peale pausi kõndisime edasi tipu poole. Teepeale jäi rohkesti vanu aedasid kus kasvasid apelini, mandariini ja granaatõunapuud. Kahjuks me varametesse uudistama ei saanud kuna seda renoveeritaks ja sinna hetkel inimesi ligi ei lasta. Tagasi tulime teist teed pidi. Koju jõudes hakasin usinalt pilte Itaaliast üles laadima. Lisasin sinna projekti kausta mõned pildid, meie tulevasest töökohast. Üheksa ajal tuli Costatinio ja me hakkasime pannkooke tegema. Pühapäev on siin siiski pannkoogi päev! Kuna mehed lisasid komponente vales järjekorras oli Tomi sunnitud tainast mikserdama oma enese käte ja kulbiga üle tunni aja. Ja kuna Maarja neid õpetas ja juhendas krooniti ta uueks pannkoogi meistriks. Õhtu möödus riikide vahelisi loomahäälitsusi jms vahetades. Nalja kui palju. Tunne on päris hea, kuna olen täna söönud suure pitsa, jäätise, portsu pastat ja üks kuni mitu pannkooki. Peaks magama minema, homme on siiski esimene üliasjalik päev.

Itaalia 6. päev

 Hommikul ärkasin umbes kaheteist ajal. Sõin natuke ja üritasin Maarjat tagant utsitada, et me läheksime linna peale tuulama. Lõpuks saime nii kaugele, et jõudsime korterist välja. Alguses mõtlesime, et käime poes ära ennem ja ostame vetsupaberit aga kuna neil on siin ju igapäev mingi lõunapaus siis otsustasime pärastpoole poest läbi hüpata. Tegime suure ringi ja kõndisime kuni Cosenza vanalinnani ja siis teist teed pidi tagasi. Teepealt leidsime ühe pangaautomaadi ja ma otsustasin oma kaarti proovida. Ja see töötas, ma sain sularaha. Te ei kujuta ette ku õnnelik ma tol hetkel olin. Kõndisime edasi ja ma ostsin veel mingi itaalia keelse DVD hobustest aga ma ei tea mida see endast ette kujutab, kuna ma pole jõudnud seda veel vaadata. Ostsime veel banaaane ja pistaatsia pähkleid ja muud nodi. Linna peatänaval kohtasime juhuslikult Lindat ja käisime linna parimas jäätisekohvikus jäätist söömas. Peale seda suundusime Maarjaga poodi ja siis koju. Vahepeal käisime söömas (pasata ja liha). Õhtul üheksast hakkas jalgpall ja peale seda läksime Benase ja Maarjaga välja. Alguses hulkusime niisama ja vaatasime kus midagi toimub aga hiljem jäime pidama ühes klubi moodi asutuses. Rahvast oli palju ja muusika oli nii enam vähem. Mind üllatas see, et enamus itaalasi seisis tantsuplatsil ja nad lihtsalt kõikusid ei midagi rohkemat. Imelik oli vaadata. Mingi poole kolme ajal jõudsime koju. Panin oma roosi vaasi ja keerasin kerra ennast.

Itaalia 5. päev

 Päev algas nagu ikka keelekursusega. Imelik on bussiga mööda linna sõites vaadata kuidas täpselt samal kellaajal tuttavad näod samasid toiminguid teevad. Keelekursusel tõlkisime täna põhiliselt hobuse kehaosasid ümber ja Kadi antud erialase ingliskeele väljended. Loodame, et saame nende itaalia keelsete väljenditega enam-vähem hakkama kuna talliomanik ise inglise keelt ei räägi. Pärastlõunane bussipiletite hankimine jäi ära seega oli meil terve ülejäänud päev vaba. Kuna ilm oli ilus siis otsustasime koju jalgsi tagasi minna. Nagu arvata jäi teepeale hulganisti üliodavaid hiinakaid ja veel üks suur kaubanduskeskus, kus me mõnusat aega veetsime. Üritasime ka sularaha väja võtta, kuid automaat ütles Maarja kaardi peale, et see ei ole rahvusvaheline. Proovisisme ka ühest teisest automaadist aga seis oli sama. Viie ajal jõudsime umbes koju ja juba seitsmeks läksime sööma (täna oli pasta ja liha). Kui söönud olime saatsin Bennyle sõnumi, et oleme valmis ja saime tema ja Constatiniga kokku ja läksime koju. Nii väike kiire selgitus. Benas on tüüp, kes meiega samas korteris elab ja Constatin on tema sõber, kes meile traditsioonilise lasanje tegemist õpetab. Kodus läks suureks kokkamiseks. Kõik tegid midagi ja köögis valitses kergemat sorti kaos. Kes keetis bolognese kastet, kes valmistas kastaneid röstimiseks ette, kes tegi salatit jne. Lõpptulemus oli vaimustavalt maitsev. Põhiroaks oli siis lasanje ja magustoiduks röstitud kastanid. Mulle see õhtu meeldis. Kahju ainult, et me oma kered nii toitu täis tõmbasime, et välja minna ei suutnud pärast enam keegi. Seda ka, et see sama Constatin tegi mõne liigutusega Maarja arvuti korda.

Itaalia 4. päev

 Nii kõigepealt toimus hommikul keelekursus. Kuna me pidime olema poole kaheks tagasi kontoris siis polnud meil mõtet tagasi koju minna. Seega käisime kohalikus kaubanduskeskuses shoppamas. Peale seda suundusime tagasi kontorisse ja seal saime Sandra ja Luigiga kokku ning alustasime sõitu oma praktikakoha poole. Teepealt võtsime ka Rosalia peale. Teepeal räägiti meile, et hakkame töötama kahes kohas. Kaks päeva farmis ja kolm päeva tallis. Alguses oli suhteliselt närvis selle süsteemi pärast kuid siis seletati meile, et seal on peale loomade ka oliivi istandused. Meie loomadega kokku puutuma ei pea. Põhiliselt jälgime, õpime ja aitame oliividest õli teha ja piimast juustu jne. Siis sõitsime teise kohta (nn talli). Alguses tundus koht nii nipet-näpet enam vähem (vaadates ratsaplatsi ja kordeaeda), kuid kui me talli jõudsime ja hobuseid nägime olime šhokeeritud. Esimese asjana torkas silma üks haukaja, teiseks olid hobused (kõik peale kahe) äärmiselt niru välimusega (puusanukid väljas ja ribid paistsid) ja peale selle oli ka üks karutammuja ja 28 aastane hobune, kes oli puhtalt luu ja nahk (veetis nn oma vanaduspõlve seal). Tall kuuleb Itaalia takistussõidu meistrile. Pole just eriti meeldiv koht aga ma loodan, et meid ei panda seal nende halvas konditsioonis hobustega ratsutama vms. Ju järgmine nädal saab täpsemalt sotti, mis toimuma hakkab. Positiivne on see, et talliomanik inglise keelt ei räägi. Hakkame siis itaalia keeles ja kätega vehkides suhtlema. Õhtul nagu ikka käisime söömas. Täna oli menüüs pasta ja kanaliha rohelise salatiga. Õhtu veetsime kodus.

Itaalia 3. päev

 Kümneks läksime kontorisse (Euroformi). Jäime veidike hiljaks, kuna bussiliiklus on siin nagu ta on. Linda ütles meile juba alguse, et ega bussid eriti graafikut ei jälgi. Siis aitasid Sandra ja Luigi meil oma uued sim-kaardid ära aktiveerida. Kuna juba sim- kaardi saamine on keeruline (et sim.kaarti saada peab tegema lepingu, kus on vajalik omada passi. id-kaardiga ei tee midagi) ei ole seda ka eriti kerge aktiveerida (eriti veel iseseisvalt, kui keelt ei valda). Kui oma kaardid aktiveeritud saime alustasime oma itaalia keelega. Tänaseks teemaks olid enda tutvustamine (tegime mitmeid ülesandeid). Tänane tund oli kordades huvitavam kui eilne. Arvatavasti sellepärast, et pidime ka iseseisvalt ülesandeid lahendama ja hiljem saime ennast kontrollida. Plaanikohaselt oleks meil pidanud täna mingisugune praktikakoha tutvustus olema aga kuna me homme läheme nagunii seda vaatama siis Sandra ütles meile, et see jääb täna ära. Niisiis oli meil pool päeva vaba. Istusime veel tükk aega kontoris, kuna Luigi vaatas kas ta on suuteline Maarja arvutit korda tegema. Sellega on selline lugu, et ta ühendab ennast nettiga ära küll, kuid reaalselt ei ava ühtegi veebi lehte. Jama küll. Jätsime arvuti Luigi hoole alla ning suundusime koju. Tegin süüa ja lõunatasin. Seitsmest käisime õhtust söömas. Täna pakuti meie pitsat ja mandariine. Pitsa oli seente ja ollividega. Seentega suutsin selle kuidagi alla kugistada. Üritasin vöimalikult vähe närida, et mitte maitset tunda. Oliivid nokkisin välja. Aga ma olen ikkagi uhke, et seentega pitsat sõin- progress ikkagi ju. Õhtu veetsime kodus.

Itaalia 2. päev

 Päev algas kell 10.00 kui meil toimus itaalia keele kursus (Euroformis). Ülidiselt kui seda kuulama jääda on mitmeid sarnasusi inglise keelega (sõnad meenutavad üksteist). Õppisime elementaarset grammatikat põhiliselt. Siis tulime koju (keelekursus lõppes 12.30) ja valmistasime lõuna endale ning sõime. Viieks läksime Euroformi, kus me saime Luigiga kokku. Suundusime kaubanduskeskusesse, kus saime endale Itaalia sim-kaardid , millega on tunduvalt odavam omavahel rääkid kui eesti omadega. Peale seda käisime Maarjaga mõnes hilbupoes ja siis 18.45 suundusime restorani sööma. Nagu eilegi oli toit väga hea. Eelroaks oli hiigelsuur ports spagetti bologneset ja põhiroaks oli värske salat ja kanafilee. Kui juba lõpetama hakkasime tuli Luigi sinna ja viis meid koju, kust me võtsime paksemad riided, villased, sokid ja kindad. Läksime Maarjaga vaatama jalkat, kuna Luigi ja Tomi mõlemad mängisid. Mäng iseenesest algas 21.15, kuid meie olime juba 20.20 kohal. Nii siis saime natuke aega vaadata kuidas teised trenni tegid ja kuidas võiskonnad sooja tegid. Kõige külmem ei olnudgi. Koju jõudsime umbes 23.30. Siis käisin kuuma dušši all ja tegin teed ning keerasin ennast magama. Mulle tõsiselt meeldib siin!

Itaalia 2. päev (vahepala)

 Kuulan muusikat ja joon mõnusalt mörut kakaod. Varsti lähme Euroformi ja saame Luigiga kokku ning käime kohalikus hiiigelsuures kaubanduskeskuses omale kohalikke sim-kaarte ostmas. Aa .. muide tšikid... seal on praegu enamustes poodides -50 % niiet kui täiesti korralik pusa maksab muidu 10 euri siis saame meie sele 5-ga. Ja valik on sitaks ja pooleks hea- lihtsalt mainisin :) Nii, et siis hiljem shoppama Maarjaga ja siis restorani sööma. Veel suuremad allahindlused tulevad jaanuari esimesel nädalal muide. Ja hiljem lähen arvatavasti Luigiga jalgpalli vaatama. Tomi pidi mängima. Ma kahjuks ei saanud lõppkokkuvõttes pärishästi aru kas see on lihtsalt trennn või mingi mäng. Ja hiljem vb isegi väike vein õhtul. Olge muskad siis !

Itaalia 1. päev

 Nii tänane päev algas poes käiguga. Linda näitas meile kus asub lähim pood meie korterile. Ostsime sealt söödavat ning läksime tagasi koju, kus sõime hommikust. Kümneks läksime kontorisse, kus Sandra jagas meile informatsiooni ja sõlmisime korteri kasutamise tingimuste lepingu. Peale seda viis Luigi meid kohvikusse, kus saime oma keha kinnitada. Hiljem suundusime tagasi koju, kus meil oli mõned tunnid vaba aega. Niisiis koristasime Maarjaga ja pakkisime oma asjad lahti. Õnneks kuulub meile suur kapp, kuhu me kõik oma kraami ära mahutasime. Kolmest tuli Luigi meie poole ja sättisime ennast valmis ning läksime koos Linda ja Luigiga Cosenza vanalinna avastama. See oli imeline kogemus, sest linn asub mägede vahel ja terve asustus on ehitatud treppidena mägede nõlvadele. Vanalinn oli täis treppe ja kitsaid tänavaid. Erinevalt Eestist on vanalinn kui selline siin enamasti vähemjõukate (vaesete inimeste) elukohaks. Kui oma ringkäigu lõpetasime siis puhkasime ja kasutasime ülerõdu varastatud naabrite wifi-t. Kuueks läksime restorani sööma. Toit oli hea aga seda oli minu jaoks kohe kole palju. Olen uhke kuna sõin peaaegu kõik ära. Samuti pakkis restorani teenindaja meile hommikusöögiks materjali kaasa (piim, moos, saiakesed), mis oli meeldiv. Peale seda käisime veel kohalikus kaubanduskeskuses ja tagasitulles õnnestus meil oma peatus maha magada. Niisiis ekslesime natuke aega mõõda linna. Lõpuks leidsime tuttavad kohad ning orienteerumis võime hakkas paranema. Jõudsime turvaliselt ja ilusti korterisse. Õhtu möödus süües ja teisetega suheldes. 

Hommik oli ilus, käisime poes ja ostsime kraami milles toitu kokku vorpida. Nüüd seame sammud kohe linna ühistrantspordi avastamise poole. Mitte, et ma ühistrantsporti vihkaks aga ... mida iganes nagunii pean sellega ära harjuma. paratamatus, mis teha kui asjad on nii.

Itaalia .

 Päev on olnud üsnagi väsitav. Arvestades seda, et olen vähe maganud öösel kuna mul oli kohe tingimata vaja sugulaste sünnipäevale veel öö enne äralendu kooberdada ja seal Toomasega vöidu tekiilat juua. Ohjhh... Pagasiga lahenesid asjad nii, et oma mõne liskilo sain kenasti Maarja kohvrisse laduda. Ja öeldi, et talviti on Itaalias jahe- ei kus sa kullapai. Rooma jõudes oli esimene asi sinises taevas särav päike ja kerge kuumuselaine kui lennukist välja astusid. See on tõsi mida räägitakse, Rooma lennujaam on tõsiselt suur koht. Aega läks õigete check- innide ja väravate leidmisega aga hakkama saime. Lameziat eriti ei saanud imtleda kuna kohale jõudes oli väljas juba pime. Korter, kus me elame on täitsa okei. Meiega koos eavad veel Linda ja kaks ülitoredat noormeest, kes tassisid meie kohvrid üles, tegid meile õhtusöögiks kartuli pannkooke ja kostitasid veiniga. Setskond on meeldiv- istusime terve õhtu köögis, sõime, jõime ja rääkisime elust ja olust. Olin suhteliselt passiivne, kuna väsimus on tappev. Nüüd kui kõik ennast juba unne sättivad siis seal ka oma sammud voodi poole. Und teile!

@SAKU (ja see ütleb köik) .

Nii, seis on järgmine- ma oled ülipurjus ja pean 4 tunni pärast ärkama. Positiivne ju :E? Ma tösiselt loodan , et homme (st täna) pagasiga mingit jamat ei tueks. Ma sain oma tšuksi jutust aru, et kui pagasil on kuni 0,9 kg üle siis ei juhtu midagi ... seega loodame, et saan oma asjad (kui vaja) siis kuidagi moodi ümber lappida vms. Aaagaa nüüd on nii, et mats ja voodiühendus. U n d  k a  t e i l e ! (hug) .

Jalgpall on parem kui seks ! (vahet pole, et eestlased imevad selles mängus- hetkeseisuga vähemalt)

 Hommik algas kehvalt- sain teada, et nii minu käsipagas kui ka suurem pagas on mölemad täpselt üks kilo lubatust üle. Mis teha kui asjad on nii. Arvatavasti tuleb lihtsalt pappi köhida veits lennujaamas. Nunnu -.- ! Siis öeldi mulle, et buss millega plaanisin Tallinna poole veereda on juba välja müüdud ( önneks sain bussijärjekorras kellegi pileti ära osta (y) ). Nii linna jöudes söin köhu head ja paremat täis  ning läksin kaheksaks Baltasse hängima. Peale seda sain ühe inimesega kokku, kellega ekslesime üks kuni mitu minutit vanalinnas, kuna mölemad olid seal olles pmst turisti staatuses. Vabaduse väljak oli räuskavaid ja patriootlike jalakafänne täis. Siis kinkis see inimene mulle roosi- üliarmas, kas pole. Ja löpuks külmetasin trolli oodates päris kaua kuna too hilines 10 minutit.

Köigest on kopp ja siiber ees.

Ise ka ei usu kui väga vöib see kodus mädanemine ära tüüdata, Tahaks juba asjalikuks hakata. Viguriga olen jalutamas käinud ja nüüd löpetasin LÖPUKS pakkimise ka ära. Loodan, et kilod siis ikka üle ei lähe mis pagasil lubatud on. Ja nagu te märkade siis mul on üliigav, et seda hetkel siia kurdan ... Nojh- uniloom tuleb ! :)

8. päev

 Täna, nagu ka tavaliselt vedasime esimse asjana ruunadele vett. Peale seda alustasime hobustega. Kuna Marilin hüppas täna Hanksuga siis vedasime meie ajutisele sõiduplatsile takistused.
 Robinson tundus täna kuidagi närviline. Puhastasime teda ja tegime jalad ära. Nagu tavaliselt panime ka sedelga selga ja suundusime treeningplatsile. Tegime kiire meeldetuletuse, ning panime ohjad sedelga külge ning jalutasime. Kuna Robinson ei pööranud eriti tähelepanu sellele, mida Marilin ohjade otsas tegi siis lõpetasime temaga ära. Loodame, et homme on parem päev.
 Atiga läks täna kergemini, kuna tal oli väga hästi meeles, et korde ei ole mitte midagi hirmsat. Peale vana kordamise võtsime juurde kõndimise ajal korde liigutamise külgedel ning viskamise üle selja. Atil suhtus ettevaatlikult kuid oli mõistlikult toimuvasse.
 Rautsikut puhastasinme ja näppisime jalgu. Alguses ei tahtnud eriti edukalt paigal seista, kuid hiljem oli rahulikum. Jalgu lasi katsuda kenasti. Marilin sai isegi esijalgu tõsta, peale mida sai Rautsik palju palju kiitusi ja patsutusi. Tutvustasime talle ka sadulatekki (panime selga, tõmbasime ära). Peale seda käisime meie treeningplatsil lattide ja postide vahel jalutamas, taandasime ja tegime peatusi. Paar korda saime käekõrval isegi traavi teha...(y). Rautsik oli täna üllatavalt rahulik.
 Kuna Ramses täna ei kõhinud, siis saime temaga tööd teha. Alguses tuletasime vanu asju meelde, ning siis panime ohjad läbi sedelga rõndaste päitsete külge. Alguses kõndisime niisama, hiljem lisandusid ka ohjaja märguanded (peatused, kohapealt liikuma hakkamine). Peatusest sai Ramses kohe aru, ülejäänud käib üsna paljuski kõrval käija järgi.
 Rislingut harjasime ja katsusime jalgu (esijalgu tõstsime ka natuke). Suhtus sellesse rahulikult ja tasakaalukalt.
 Russelit puhastasin (Marilin hoidis) ja katsusin jalgu. Puhastamisest on tal suva, kuid jalgade katsumine ei meeldi endiselt.
 Peale seda lasime täkud ja ruunad rohelist sööma ning tegime ise kiire lõuna. Siis suundusime märade juurde. Puhastasime jalgu, ning need, kes väga tublid olid (st, et ei väsitanud sind ära) said ka harjamist. Märadel on enamustel suhtlemisvajadus nii suur, et selle saamiseks nad lihtsalt jonnivad (nt Reverva) , eijh... naljakas. Kuna Marilin läks sõitma siis lasime täkud oma koplisse tagasi. Vahepeal näitas ja seletas Aivar mulle, mida me homme tegema peame. Käisime vaatasime ruunade suvekopli üle (kus praegu elutseb härg). Pärast lasime ka ruunad oma koplisse ja enne äratulekut kontrollisime ruunade vett veelkord.


Te ei kujuta ette kuiväga ma EI viitsi siia praktikas kirjutada ...Uni on ka ja ma tahaks telkima minna ja aasal lebada ning šokolaadi jäätist šokolaadi tükkidega süüa ja kalal käia ja kindlasti veel midagi. Ok ma ÜRITAN magama minna nüüd, homme on pikk päev ees.

6. päev

 Taas vedasime esimese asjana ruunadele vett.
 Esimeseks oli Robinson. Alguses kiire meeldetuletus, mis asi korde ta tagumiku vastas on. Kui see meeles siis võtsime juba edasi ja panime korded sedelgast rõngastest läbi ja päitsete külge. Alguses käisime mõne ringi nii et korded niisama olid ja üsna kohe hakkasime vaikselt nõudma ka. Peatuse märguandest sai kohe aru. Edasi liikumisega läks natuke kauem aega, kuid ka see tuli üsna lihtsalt.

 Atiliga on endiselt probleem see, et kõik mis jalgade läheduses on paha. Kuid tema juures on hea see, et hobune 100% jälgib inimest. Alguses hõõrus Marilin teda kordega, kuid juba selle peale astus eest ära...Selle peale võtsime kasutusse tehnika, et niikaua on korde tema vastas, kuni ta seisma jääb, siis võtab ära ja järgneb patsutus kaelale. Igatahes lõpuks lasi ta mõlemalt poolt kordega kõik kohad üle käia ise rahulikult seistes. Panime korde sedelga keskmisesse rõngasse ja Marilin lasi korde külgede vastu ja loopis üle selja...sellesse suhtus võrdlemisi rahulikult.
 Rautsik endiselt ei kavadse meile jalgu anda, lisaks sellele ta ei kavadse eriti seista ka..vähemalt siiamaani ei kavadsenud...täna ta lõpuks isegi seisis. Marilin tegi samamoodi, hoidis kätt jalal nii kaua kuni ta sellega vehkles ning kui ta pani jala ilusti maha võtis käe ära ja patsutasime teda. lõpuks lasi jalgu katsuda, kuid veel neid üles ei kiskunud, ta lihtsalt viskab pikali selle peale.
Harjutasime teda ka sadulatekiga, üsna uus ja üllatav oli tema jaoks, kuid midagi hullu polnud. Natuke kõndisime ka käekõrval.
 Ramsest vaid puhastasime ja tõstsime jalgu. Kahjuks ta kõhis nii hullult et ei tahtnud piinata teda.
 Rislingu tõime seekord lasipuu äärde, puhastasime ja katsusime jalgu(varem tegime seda koplis samal ajal kui teised täkud oli pandud boksidesse)
 Russeliga olen avastanud et ta seisab täiesti rahulikult ja laseb ennast puhastada siis kui Marilin teda hoiab. Ta nuusib teda ja laseb sügada, kuid kui mina teda hoian ja Marilin puhastab siis Russeli põhirõhk on sellel et ta keerab tagumikku koguaeg eest ära, et näoga olla Marilini juures mitte minu poole vaadata. Kas ta ei usalda Marilini enda keha kallale või siis ta tunneb just siis ennast paremini kui Marilin teda hoiab. Aga temaga oli puhastamine ja jalgade katsumine, mida ta eriti teha ei lasknud, kuid millele ta ka midagi hullu ei teinud kuna ta oli liiga ametis Marilini nuusutamise ja sügamisega. 
 Kella kolme paiku suundusime märade juurde. Puhtaks tegime Adli, Reserva, Rulli, Rioha ja Emmeliine jalad, Rubit vaid puhastasime, Rose ja Reede ei lase päitseid pähegi panna ning Leedi, Risti ja Roosi olid kopli teises otsas. Enamuste nimed on peas. (y) Progress !

7. päev

 Oli suhteliselt tõine päev. Noorhobustega ei tegelenud. Tegime kõike muud hädavajalikku. Vedasime ruunadele vett. Seejärel lõikasime oksi karjusest, ning parandasime ja lõikasime oksi ka suure kopli karjusest kuhu suveks täkud lähevad. Lasime ruunad ja täkud rohelist sööma. Ise hakkasie ruunade koplist kuiva sõnnikut kottidesse ajama. Oi seda nalja. Kärutasime sitta täis prügikotid (mis olid mega rasked) kõik ühte koha, puhastasime täkkude jootja ja ajasime loomad liivakoplitesse tagasi.

5. päev

 Viisime ruunadele vett. Hobustes oli esimene Atil. Tegime eeltööd ohajmiseks. Kuna ta ei kannata , et tal midagi jalgade juures on võttis aega kordega harjutamine. Korde oli sedelga ülemises rõngas ning mina liigutasin seda külgede vastas. Suteliselt rahulik oli aga üle selja viskamise peale tegi sutsu nägusid.
 Teisena tegelesime Rautsikuga. puhastamise ajal seisab rahulikult kuid kui järg jalgade katsumiseni jõuab ei taha enam paigal püsida. Käisime jalutamas meie ajutisel platsil. Raske on Rautsiku tähelepanu saada. Platsil jälgis kõike muud kui inimest. Siiski natuke saime jalutada, tegime peatusi ja taandamist.
 Ruunadest viimane oli Robinson. Temaga tegime sama, mis Atiliga. Kuna tal oli sellest täiesti savi panime kaks kordet sedelga külge. Ka sellesse suhtus ta rahulikult. Homme saame korded juba loodetavasti päitsete külge panna.
 Ramsesega tegime sama mida Robinsonigagi. Tema puhul oli imelik see, et puhastamise ajal rahmeldas ta palju, kuid kui platsil tööd tegime siis oli nagu vana rahu ise.
 Rislingul ja Russelil katsusime jalgu ning puhastasime neid. Nagu tavaliselt oli Risling üsnagi okei sellega...rahulik, lasi harjata ja jalgu näperdada enam vähem aga Russel oli üpriski ebakindel.
 Täna me kõiki märasid ei teinud, ainult nooremaid. Kõigil saime jalad tehtud peale Ruubi, keda puhastasime ja näperdasime niisama. Suur plaan oli ka Reedele ja Rose'ile päitsed pähe panna, kuid siis pani terve kari galoppis minema ja me ei hakanud neid taga ajama. Pärast jääme alla ka veel.
 Lõpetuseks vedasime ruunadele veel vett juurde.

4. päev

 Esimese asjana ruunadele vesi, peale seda tegime oma ajutisele treeningplatsile mulgu (et noorte hobustega ei peaks üle maas vedeleva karjuse minema).
 Alustasime Atiliga. Panime sadula selga, ning Marilin turnis tooli abil. Kõik oli okei, nii siis Marilin istus sadulasse . Kuid siis ehmus Atil, selle peale, et tema jalg takerdus tooli ning see jäi talle jalgu. Kihutas minema Marilin seljas, ning siis oligi Marilin juba peapidi võsas. Ati oli ehmunud küll, kuid pidas üsna pea kinni ning rahulikult läksin tema juurde ja võtsin ta kinni. Peale seda turnis Marilin veel natuke. Tundub, et mingit ületamatut traumat Atile ei jäänud.
 Robinsoni harjutasime jällegi suulistega. Valjaid lasi probleemideta pähe pann. Sadula panime ka selga ja jalutasime temaga. Suhtus kõigesse ülima rahulikkusega.
 Rautsikut puhastasime ning Marilin näppis jagu ning tõstis esimesi ka üles, kuid ei puhastanud. Rautsik ei taha veel eriti edukalt paigal seista ning oma jalgu üles anda.
 Ramsesega tegime samu asju, mis Robinsoniga. Sadulasse suhtus normaalselt. Täna oli närviline ning rahmeldas palju.
 Rislingut ja Russelit näppisime seekord eraldi, teised kaks panime samal ajal boksidesse kinni. risling lasi enam vähem kõiki jalgu katsuda. Tagumiste jalgane näperdamine ei meeldimnud eriti, kuid vehkima ta nendega ka ei hakanud. Russel lasi esijalgu katsuda kuid kui tagajalgade juurde järg jõudis siis muutus närviliseks.
 Kui olime täkkud uuesti koplisse lasknud siis esimese raksuga jooksid nad jälle omapoolse karjuse maha. Niisiis pidime seda parandama- jälle. Russelil olid päitsed ühe kõrva pealt üle tulnud ning Marilin ajas teda tubli aja taga, et neid talle korralikult pähe saada.
 Sellele järgnes 15 minutiline lõunapaus. Peale seda läksime alla märade juurde. Puhastasime kõigil peale nelja (2 ei lasknud päitseid pähe panna ja kaks tegime eile ära) kabjad ära. Enamustel saime ikka kõik neli jalga tehtud kuid ühel tegime ainult esijalad ja Ruubit ainult puhastasime, kuna talle ei meeldinud jalgade katsumine. Sellega harjutamiseks läheb veel aega.

3. päev

 Nagu tavaliselt jootsime esmalt ruunad ära. Peale seda panime Russelile päitsed pähe. Peale seda alustasime Rautsikuga, keda puhastasime ja kasusime jalgu.
 Teisena võtsime ette Robinsoni, kellele me seekord ka suulisi proovisime (olevat pidand pelgama). Natuke vehkis peaga ja tagurdas aga kui suulised juba suus olid polnud midagi hullu (mängis ja nätsutas neid). Jällegi harjutasime sadulatekkiga (Robinson oli täiesti okei sellega). Tegime korde otsas survele allumist, alguses abilisega ja pärastpoole nii, et abiline käis ilma nöörita paari meetri kaugusel kaasa.
 Kolmas oli Atil. Temaga plaanisime samu asju teha, mis Robinson. kuid kuna Atile ei meeldind kui midagi tal tagujalgade tagant on siis jätsime viimase harjutuse ära.
 Neljas oli Ramses. Temaga tegelemine jäi poolikuks, kuna Russel ja Risling murdsid läbi täkkude pool olevast karjusest ning kolistasid metall aia otsas. Lasime Ramsese koplisse tagasi ning hakkasime aeda parandama.
 Rislingu ja Russeliga tegelesime koplis. Puhastasime ning katsusime jalgu. Risling oli valvas kuid suhteliselt rahulik. Alguses kartis nööri (kunagi olevat kordesse jalgupidi kinni jäänud), kuid hiljem sai aru, et nöör ei söö teda ära.
 Viimasena liikusime alla märade juurde. Puhastasime ühe mära kabjad, ning hiljem Marilin hoidis Leedit, kui Aivar tal jalgu värkis.

Hannale ja Kadile

 Kallikesed, te ei kujuta ette kuidas ma teid igatsen ja vajan hetkel. Ilma teieta tundub mulle, et kõik mu ümber variseb kokku. Viimaset öödel ei ole mul und enam ja ma ei tahagi enam magama jääda. Ma ei taha neid luupainajaid oma unenägudesse (nii palju kui ma ka neid näen). Hetkel on peaaegu sama seis, mis oli peale jõuluvaheaega- te teate, mis see oli. Tohutult kallid olete, mis ka ei juhtuks....

Keerulised küsimused

 Raske on panna tundeid sõnadesse. Mina sellega hetkel väga toime ei tuleks. Kui, siis pika mõtlemise peale saaksin aru mida ma ise tegelikult tunnen, kuid kas ma leiaks päris õigeid sõnu, et seda väljendada- ei tahaks uskuda. Väga paljud inimesed ütlevad tihtipeale sõnu, mille tähendust nad tegelikult ei tea. Nii on ka sõnaga armastus. Väga paljud kasutavad seda, kuid vähesed oskavad rääkida sellest, mida see tähendab (vähemalt nende jaoks). Imelik, kas pole? Kuigi ma hetkel ei oska päristäpselt õelda mida ma tunnen siis ma ei hakka priiskama sõnadega. Preguseks võin vaid õelda: "Kallis oled! ", võibolla kunagi oskan sinu küsimustele vastata. Musi.

2. päev

 Piirumisse jõudsime 11 ajal. Alustasime varustuse puhastamisega (pesime, õlitasime). Peale seda kontrollisime ruunade veenõud, mi oli ilmselgelt tühi, niisiis vedasin selle täis. Samuti tutvusid ruunad ja täkud hobustele mõeldud palliga, mis pidi ideepoolest õunamaitseline olema (uskuge mind õunamaitsest oli asi vägagi kaugel).
 Esimesena tegelesime Robinsoniga. Puhastasie, tõstsime jalgu, võrreldes eilsega sai ka tagumised jalad üles võetud ja puhastatud. Tutvusime sadulateki ja kordega, hobune oli valvel kuid rahulik. Proovisime ka korde otsas pöördeid. Alguses ehmus natuke kui korde tal tagajalgade juues oli kuid peale paari korda sai juba päris tublisti hakkama. Tubli ja tasakaalukas hobu.
 Teisena võtsime ette Atili. Puhastasime ning võtsime jalgu (see talle sobis). Sadulateki tutvustamisel oli ebakindel (võpatas mõned korrad). Jalutasime käekõrval  (saulatekk seljas).
 Kolmandaks tutvustas Marilin Russelile päitseid. Uudishimulik loom, kellele tuleks alustuseks päitsed pähe saada. Kuna piisavalt suuri päitseid ei olnud siis kasutas Mari enda omi. Alguses sügas ja näppis kõrvu ning hiljem pani nööri kõvade tagand läbi. Päitsed pani pähe rahulikult, enamus aja hobust sügades ja võttis ära. Russel ise oli OK sellega.
 Neljandaks võtsime Rautsiku. Puhastasime ja katsusime jalgu (mis talle kohe üldse ei meeldinud). Esimeste jalgadega jõudsime niikaugele, et katsuda sai kuid tagumistega läheb veel aega. Peale seda jalutasin temaga käekõrval tehes peatusi ja taandamist.
 Lõpetuseks sõitis Mari Hanksuga natuke (ilma sadulata). Sai siis minulgi esimest korda Hr: Hanksi seljas käidud. Mõnus istmesoendusega loom (a).

(aa) !

 Nii hea on kuulda inimese häält, kes on sulle kallis.

1. päev

 Esimene praktikapäev oli rahulik. Võtsime kolmel hobusel (Roinsonil, Emmeliinel, Ramsesel) DNA proovi jaoks lakkast karvu ning puhastasime kahte poissi. Tegime oma puhekeruumi korda. Robinsoni puhastasime ja tõstsime jagu (alguses puikles vastu kuid hiljem sai ilusti hakkama). Tagumisi jalgu lasi katsuda kuid kui jalg üles võeti siis kisukus ära. Teisena harjasime Ramsest. Üsna närviline oli, kuna kui karjajuht eemal oli siis käis teistel mäng täiel hool. Kui Ramsese tagasi koplisse panime siis pandi kõik uuesti paika nagu kord ja kohus. Hiljem aitasime Aivaril ruunadele ja täkkudele heina ette anda. Koht on ilus, otse mereääres. Bussipeatuseni on muidugi oma 2 km aga liikumine on ainult tervis. Hobuste nimede pähe õppimiseks läheb aega kindlasti paar nädalat. Olgem muhedad.

Kodöö

 Nii...ühikast välja kolitud, uude tuppa PEAAEGU sisse kolitud, praktikakohas nägu ära näidatud, Hanna kallistatud- imeline kas pole :)

Öö

 Ma pole siiani pakkimist lõpetanud. Hoidun sellest tegevusest üha enam. Uni on ka ning igasugused mõtted tuiskavad peas ringi. Tahaks kellegiga rääkida. Peaks magama minema aga ma ei viitsi ennast liigutada. Ema jõuab keskpäeva paiku. Selleks ajaks peaks olema pesus käidud ja pakitud. Masendav kuna see tähendab omakorda kaheksast tõusmist. Mis ma ikka halan. Võtan end kokku ja lähen magama. Und teile, kes te kaugel olete.

Nutune

 Päev on sombune. Ega mõtted ka paremad ei ole. Pakin veel viimaseid asju. Iga muidu tähtsusetu ese toob hulganisti mälestusi meelde, nii häid kui ka halbu. Poleks uskund, et see kooliaasta  nii kiiresti läheb- kurb on olla.    Kui siin sellest kõigest kirjutan lähevad munad jälle märjaks. Te ei kujuta ette neitsikud, kuidas ma teid igatsen :'( Homme näen Hannat- õnneks. Üritan asjalik olla. Hiljem tuleb veel külmkapp ja riiul kuidagi kedrisse taida (saame hakkama)....

Igatsus

 Raske... Nii Kadi, Madise kui ka Ossuga sai head aega õeldud. Kurb on olla. Sain Külli käest praktika lepingud kätte ja hiljem käisime Janniga Türil. Ostsin Üllele muhuroosat lõnga ja käisime piljardit mängimas.
 Mulle tundub, et see teema läheb üha tõsisemaks. Hirm tuleb peale. Samas on kui sa tead, et sul on keegi kellele saad kasvõi öösel helistada ja rääkida. Naaaa...igatsen ju :s
 Pole hullu, nagu ma Kadilegi ütlesin: ''Me näeme varem kui sa arvatagi oskad! ''.

Hommikune sport

 Ma väidan endiselt, et ma  EI OLE spordiinimene. Hommikuseks äratuseks oli Ossu kõne (8:15) : ''Mariii..lähme jooksma! ''. Kuna uni oli läinud siis olin kümne minutiga valmis. Madis ja Ossu jooksid ja mina rullisin. Kui me ühe otsa olime nii lõpetanud siis vähemalt mina tundsin ennast nagu laip. Hommikul ei ole meeldiv teha liigselt füüsilist. Peale sportlikku hommikut käisime Paides, mängisime turiste, jalutasime vanalinnas, istusime linnuse varemetes ja sõime pitsat. Hiljem käisime Türil tehisjärve ääres ja lebotasime seal. Muidugi oli mõningatel vaja minna proovima kas jää kannab (Madis sai ilmselgelt täied). Nii kahju, nii kahju... Kui ühe ajal ühikasse jõudsin jõudis hommikune väsimus kohale ja vajusin unne.
 Hetkel olen Kadile ingliskeele järelvastamises moraalseks toeks. Endal on hinded kõik väljas- lõpuks ometi :)

Uni

 Otseselt pole midagi väsitavat teinud täna aga uni on kohutav. Kuulsin, et õppe nõukogu ees oli kaks jobikat lihtsalt nutma hakanud (soovitus neile:'' Ärge võtke hinge, võtke suhu, kergem välja sülitada!''). Noored rsk. Hiljem käisin Ossut jooksutamas, mees on tõsiselt vormist väljas (aroonia). Õhtupoole käisime Kadiga Türil rämpsu söömas- deeem ...rannahooaeg ka veel. Kas huvitab ? Vist mitte c( :  Pets tõi mulle rummi ka ära, mille ta mulle võlgu oli. Piidu, piidu...!

Punane vaip.

 Ilmselgelt pidin mina komisjoni ette üksi minema. Kui normaalne.... niisiis Muuga lendas kohe peale hakates süüdistusi pilduma. Mina sealjuures: nojh, jaaa siiiis !!!!!! Eijh päris mitu korda oleks tahtnud lihtsalt naerma puhkeda nende ees.  Aga, ma sain hakkama sellega :) Käisin esimest korda elus Õppe Nõukogus. (y). Nüüdsiis pean ajaloo ensv äa saatma ja arutluse kirjutama et neljapäeval saaks ära saata ja siis äkki saab reedeks kontrollitud niiet reedel saaks praktikalepingud kätte :) oleks tore ju .-.
 Isegi üks õhtu võib elu muuta ! (pikemalt sellest ei räägi)

Kommuun ja Ll123

  Eile sain erialase saksa keele korda. Seda tähistasime. Kohe sai Türil käidud ja joogid võetud, hiljem kui Säreverre tagasi jõudsime liitusime kommuuniga. Nagu tavaliselt grill, kitarr ja kommuun. Lahutamatud asjad. Kuidagi hea oli jälle selle vana seltskonnaga, kellega kunagi sai päris palju koos aega veedetud niisama istuda. Kahe paiku jõudsin ühikasse, ise pealaest jalatallani läbi külmund. Aga ei ole hullu, viimasel ajal on see täiesti normaalne niimoodi külmetada.
 Täna oli seoses saksamaa projektiga istumine, mis venis ikka päris pikaks (vähemalt minu jaoks). Peale seda käisime Madise ja Ossuga türil söömas. Nagu tvaliselt tundsin ma peale suurt pitsat (milles ma ainult pool söin), et lendan kohe õhku. Ega see hea tunne ei ole. Mida lähemale õhtu jõudis, seda rohkem toimus mul Lolliks lähen 123 . Kadi ja Venna arvasid, et ma pole siiamaani kaineks saanud aga mis teha kui mul hea tuju on. Niisiis toimus tavaline tšill Särka vahel, mitte midagi sisutihedat.
 NB! Homme 9.10 Punasele vaibale minek. Hoidge pöidlaid (y).

Nalja nabani

 Pühapäeva hommikuks (st. lõunaks), tundsin ennast nagu antisotsiaalsuse tippsaavutus. Kohutav on olla, kõik on läinud. Ainult mina ja Kadi oleme veel ühikas, kuigi Kadi tuli alles õhtul. Niisiis veetsin oma päeva sundides ennast üleval olema, lahendades ristsõnu ja vaatades filme, mida olen juba korduvalt näinud. See toimis, vähemalt mõnda aega. Õhtupoole käisin jalutamas ning põrkasin kokku Merlega. Rääkisime maast ja ilmast, ning  naerda sai palju. Vahel, tegelikult päris tihti igatsen esimest õppeaastat ja seda seltskonda, kes algkoosseisus olid. Oli draamasid ja intriige aga selles see asja võlu oligi. Ei saaks õelda, et lahkarvamusi praegu ei esineks kuid igasugust jama on kindlasti vähem. Omavahel võib ju ütlemist olla aga üldjuhul omasid ikka hoitakse. Hiljem kui Kadi tuli käisime väljas ja sattusime kokku Tartsiga, rääkisime päris pikalt kõigest, mis viimastel päevadel toimund on. Päris naljakas oli. Aga jh, parem on olla kui asjad on selgeks räägitud.

 Tahan homset !

 

Usaldus on kõige aluseks

 Kuidas on võimalik, et suhe toimib ilma usalduseta. Siinjuures ma ei räägi enda suhetest. Lihtsalt mind üllatab üha enam, kuidas inimesed püsivad kuid koos ja sealjuures ei usada üksteist. Loomulikult, kui on põhjust mitteusaldamiseks, tuleks maha pidada korralik vestlus, mille käigus leida vastus küsimusele: '' Kas sellel kõigel on mõttet? ''. Ja nii ongi. Teema ammendatud. Vähemalt hetkeks.

 Aa... seda ka, et tegin suurpuhastuse toas ja pakkisin asjad ära :) Nii tubli, nii tubli!

Lahkumisõhtu neitsikutega

Hetke olukorra kirjeldus: Istume enne lahkuminekut neitsikutega ning arutame erinevatel elu teemadel. Kurb on tõdeda, et homme on enamus meist läinud siit, kus see kõik kunagi algas... . Positiivne on  see, et kuue kuu pärast oleme tagasi, puhanuna ja täis uusi ideid. Igatsema jään siiski. Ma võin olla vahel vastik ning õel kuid sisimas teavad enamus kes mind lähemalt tunnevad, et ma hoolin tegelt. Esimene linnuke lendas juba täna ühikast välja. Loodame parimat. Murdgem kondid tüdrukud. Meie Kuldkõikesega jääme ainukesena Säreverre veel. Võtkem viimast siis... ja poiskad Te ei saa meist never never ever lahti (lihtsalt teadmiseks kui te seda kunagi lugema peaksite). Jään neid istumisi igatsema. Kohalik klatš, hea vein ning meeleolukas seltskond ! Parimad olete neiud.

Hanna defineerib sõna kepikõnd: '' Kepid käes pedereerimine!''  :):)

Õnnetu algus, õnneliku lõpuga.

 Lausa kohutav, kuidas pingelised olukorrad võiad inimesi muuta. Esimese poole päevast olen ringi käinud nagu tiksuv pomm. Iga väiksemgi asi tundub katastroofina. Tunne nagu kõik, mis sinu ümber kunagi eksisteerind laguneks koost. Kuid siis ütles üks inimene mulle: ''Räägi ja sul läheb olemine paremaks.'' Alguses ma ei tahtnud seda uskuda, miks peaks olemine paremaks minema kui sa kellegile teisele oma muredest/ probleemidest räägid, kuid see toimib. Hea on rääkida kellegagi, kes mingis mõttes sinuga sarnaneb kuid on ometi nii erinev. Niisiis jalutasime läbi kevadise vihma...
 Õhtu lõppes grillides. Olgem ausad, tingiused selleks olid kohutavad (vihmane ja jahe ilm kuskil sõna otseses mõttes pärapõrgus) aga seltskond, kes selles kaasa lõid oli super. Kiitus grillmeistritele, veidike toores ja kõrbend aga hea.