Monday, November 28, 2011

Itaalia 15. päev

 Hommiku lippasime rõõmsameelselt tallipoole. Ciccio ja Elisa tulid meile nagu ikka bussivastu. Talli jõudses puhstasime ühe eraka (Lady) ära ning kui ta omanik (Marlin) jõudis siis pani ta hobuse ise valmis. Siis suundusime platsile ja vaatasime kuida Ciccio sõidab. Huvitav on see, et siin ei pööra keegi tähelepanu ratsme kontaktile ja õigele jalale kergenadamisele. Jälgisime ka kuidas keegi Marlini nimeline mees oma hobusega sõitis. Mees on kogukas ja sadul ei sobi hobusele absoluudselt (hobuse turi on ära hõõrutud ja peale igat sõitu marraskil). Kahju on selliseid asju pealt näha kui midagi teha ei saa, kuna inimesed ei kuule endast targemaid. Kui tal niipalju raha on, et hobune endale muretseda siis võiks ka raha olla selleks, et hobusele sobiv sadul muretseda. Siis hakkaks hobune paremini tööd ka tegema. Praegune töö tegemine seisneb selles, et ta lihtsalt töötab hobusele vastu ja peksab teda enda vigade pärast stekiga. Kole on vaadata kuidas selline inimene, kes ei oska absoluudselt galoppi teha üritab veel hüpata. Sellistes tingimustes üldse ei imesta, et ta hobune tõrgub (impulss puudub ja mingit tempot pole). Hobune on juba harjunud seda pidevat valu kannatama mida tekitab turja hõõruv sadul. Samuti ratsutas ka üks teine eraka omanik oma hobusega. Kohutavad on nad kõik (erakate omanikud)- keegi ei tee mitte midagi asjalikku, ei seljas ega ka maast. Ennem kordetatakse hobune nii väsinuks ja siis ronitakse selga ja hakatakse stekiga edasi ajama kuna ega nad ju oma istmiku ja sääri kasutada ei oska. Hiljem panime kaks meie oma hobust vamis ja Ciccio sõitis ühega veel ja Elli (Elisa) teisega.
Vahepeal pesime ja kuivatasime hobuseid , kes olid trennist tulnud. Kuna oli päikseline ilm oli täielik pesupäev. Siis panime Cicciole ja Erikale hobused valmis. Erika on tüdruk, kes alustas kuu aega tagasi ratsutamist ja võtab Cicciolt trenne. Kui Erika oli mõnda aega seal seljas nii sama kõikunud ja lõpetas läksin mina selga. tegime traavis latiharjutusi ja hüppasime natuke (ülimadal takistus). Alguses ma ei saanud aru miks Ciccio ise oma hobuseid enne takistust kohuaeg tagasi hoiab aga nüüd kui ise ühe endise võistlushobusega sõitsin sain sellest aru. Hobune tahab niiväga hüpata (või on talle see lihtsalt nii sisse kodeeritud), et kui sa tagasi ei hoia teda siis ta tõmbab lihtsalt käest ära. Peale mind läks Maarja selga tegi sama ja siis lõpetas. Peale trenni jahutas hobuse maha ja siis järgnes pesu nagu tavaliselt. Kuna olime niipalju teinud täna ja aeg lausa lendas siis pidime bussipeale kiirustama. Õhtul käisime I Quanemas (kohvik, baar) capotsiinot joomas ja siis suunusime restorani sööma. Teepeal jooksime Tomiga kokku, kes tuli keelekursuselt. Rääkisime natuke juttu ja siis läksime oma kolekallisse restorani. Ja üllatus missugune- täna oli söögiks PASTA. Ega pole midagi õelda. Pasta oli nagu jumalik nende marineeritud keedetud porgandite kõrval mida peale pastat saime ja mille ma järgi jätsin. Õhtul kirjutasin blogi nagu te aru võite saada. Aa... saatsin täna Pear Francescole sõnumi ja me saame arvatavasti homme kokku ja läheme kuhugi välja. Oleneb sellest kas ma olen väsind või mitte. Elame- näeme!

No comments:

Post a Comment