Itaalia 8. päev

Hommikul 8.30 saime Luigiga kokku, et minna meie teist praktikakohta vaatama, milleks on farm. Kõndisime läbi linna bussijaama kust Luigi ostis meile piletid. Siis bussi oodates jõime kohvi ja peagi asusime bussiga teele. Sõitsime umbes pool tundi ja peale seda järgnes ligikaudu 2km jalutuskäiku farmini. Farmis jättis Luigi meiega kenasti nägemiseni ja siis olime esimest korda oma ülemusega omavahel. Ülemus on sõbralik, kesteale lähenev meesterahvas, kes oluliselt inglise keelt ei räägi. Niisiis oli tal niipalju kannatust, et korrata meile ühte ja sama itaalia keelset teksti senikaua kui me sellest aru saame. Samuti kasutasime ka ülitihti pange panevat google translatet. See oli naljakas. Siis käisime farmis ringi ja ta tutvustas meile kuidas midagi käib ja kus mis asub. Huvitav on see, et nad toodavad sõnnikust ise kohapeal biogaasi, kui ma õigesti aru sain. Laudakompleks on ülimalt puhas ja seal toimib kõik nagu kellavärk. Piimakarja kasvatus ja tootmine. Üldiselt meeldis mulle audas rohkem kui selles tallis mis peaks ideepoolest hngelähedasem olema. Aga, eks näis mis toimuma hakkab. Loodan tõesti, et esmamulje oli hullem kui seal tegelikult asjad käivad. Saime tagasisidet ka nende piltide kohapealt, mille ma facebooki eile postitasin. Tiina oli Maarjale kirja saatnud, et see koht kuhu meid saadeti ei ole vist ikka kõige eeskujulikum tallide poole pealt ja küsis kuidas meil täna teises praktikakohas läks (farmis). Maarja kirjutas talle kirja vastu. Tiina mainis ka seda, et ta uurib selle teise talli kohta, mis oli alguses ka valikute seas. Kuid kui me mõtlema hakkasime siis muidugi oleks hea seda talli külastada ja vaadata kuidas teistes kohtades asjad käivad  aga samas on nõme kui mied koguaeg edasi- tagasi solgutatakse. Tahaks midagi stabiilset, et näiteks juba teed selged oleksid ja kellaajad kus ja millal paigas.

 Seda ka... täna juhtus selline lugu, et kui me Maarjaga sööma hakkasime minema läksime minu tungival soovil jala. Olime siis Piatza Europa juures. Mina tahtsin minna vana tuntud teed mööda aga Maarja ütles, et lähme seda teed pidi, kust me tavaliselt bussiga tagasi sõidame. Niisiis jalutasime ja jalutasime ikka edasi. Jõudsime mingi ringteeni kust me üle minnes pidi sutsu aega ohtussaarel seisma, et mitte autojuhtide poot lömastatud saada. Seisime siis seal kui meie juures jäi politseiauto seisma ja küsis meie käest itaalia keeles midagi, mida me ei kuulnud. Seega nad küsisid kas me räägime ainult inglise keelt (seda ka itaalia keeles). Me vastasime nagu ikka: Si siii! Ja sii nad küsisid kust me pärilt oleme ning meie targa näoga vastasime: Estonia ! Selle peale raputasid nad ainult pead ja sõitsid edasi. Meie siis jalutasime ikka edasi ja edasi Maarja küsis vahepeal , et kas ma tean kuhu me lähme ja ma vastasin: Muidugi. Mingi aeg oli tee tuttav, kuid järsku kadus järg ära ja olime eksinud. Vahepeal suutis Maarja juba ennast sellega närvi ajada ja mul oli lihtsalt nii naljakas. Ainuke tõsiselt kehv asi selles olukorras oli see, et mul oli tungiv soov urineerida. Lõpuks jõudime uhugi bussipeatusesse, kus sõitis ainult üks buss läbi ja mäed olid ikka päris lähedal juba- seega olime väga kaugel õigest kohast. Istusime seal mända aega ja ootasime oma arudega bussi nr 18. Arvaime, et see buss viib meid meie õigesse peatusesse (kus me tavaliset maha tuleme, kui sööma lähme). Kui olime natuke aega istunud siis avastas Maarja, et kui me oleks tolles peatuses peale läinud oleksime kuskil linnast väljas külas lõpetanud. Õnneks kõndis meist mööda üks vanemat sorti meesterahvas, kes jalutas oma koeraga. Küsisime talt kas ta räägib inglise keelt (ise me ei uskunud, et sealt jaatavat vastust saame, kuna siin ei räägi isegi noored eriti inglise keelt). Õnneks saime sealt mingeid teejuhendeid, mille abil me kuidagimoodi suure ringiga Metropoli keskuseni jõudsime. Ise naerukrampides jõudsime kuidagimoodi sööma. Saabusime sinna tund aega hiljem, kui olime plaaninud. Kui koju tagasi sõitsime otsustas Maarja, et ta ei taha enam ära eksida ja läks peatus varem kui oleksime pidanud maha ja jalutas ühe peatuse edasi, kus ma ootasin teda istudes kõnniteel ja irvitades. Peale selle otsustas ta lifti asemel seekord viiendale korrusele treppidest minna. Ma arvan, et tal kõlgub mõttes juba mingi fitness programm või midagi. Ülisportlik oli täna.

 Siit lause- Pole naljakas, kui laps on lollakas!